18.01.2018
tartu
Kolmapäeva õhtuks olid 1059 inimest andnud allkirja pöördumisele Tartu linnapea Urmas Klaasi, Tartu linnavolikogu esimehe Aadu Musta ning Tartu linnavolikogu fraktsioonide ja komisjonide poole Tartumaale kavandatava tselluloositehase asjus. Pöördumisele on alla kirjutanud paljud nimekad teadlased ja kultuuritegelased ning see antakse linnavõimule üle neljapäeval toimuval volikogu istungil.
“Ülikoolilinna kodanikena, Tartu linnas töötavate inimestena ja Tartu ülikoolide vilistlastena tunneme sügavat muret Tartu külje alla Emajõe äärde kavandatava hiiglasliku tselluloositehase pärast. Iseenesest on uute töökohtade loomise ja majanduse hoogustamise mõte igati kiiduväärne. Tartu kui ülikoolilinn oma haritud tööjõu ja kontsentreeritud teadmiste olemasoluga sobib innovatsiooniks suurepäraselt,” ütlevad allakirjutanud oma pöördumises. “Tehase rajamise algatajate, Est-For Investi esindajate sõnul kavandatakse kasutada moodsaimat ja loodussäästlikku lahendust. Tunnustame tehase rajamise algatajate soovi toimetada avalikult ja läbipaistvalt. Ent riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise kavas, mille Vabariigi Valitsus on kinnitanud, on suuri küsitavusi, millele tungivalt tähelepanu juhime.”
Alljärgnevalt on lühendatult kirjas pöördumise sisu:
1. Ka mõnevõrra moodsamad tehnoloogilised lahendused ei pruugi tagada linlaste ning linna külaliste senist elukvaliteeti ja puhast keskkonda, nagu paraku näitab maailma praktika. Just puhas keskkond ja akadeemiline rahu on see lisaväärtus, mis tõmbab ülikoolidesse tippteadlasi, professoreid ja üliõpilasi. Ei ole Tartu kui ülikoolilinna ega ka Eesti riigi, majanduse ja kultuuri huvides, kui Tartu linn, Tartu Ülikool ja Eesti Maaülikool hakkavad keskkonna halvenemise tõttu ajapikku kaotama oma tähtsust ja tõmbejõudu ning ääremaastuvad.
Saastatud õhuga linnas – ja õhusaastet ei ole seni vältida õnnestunud ka nüüdisaegses Äänekoski tehases, mille Est-For Invest on näiteks toonud – võivad langeda kinnisvarahinnad ja väheneda turism, eeskätt väävliühenditega seoses tekkiva ebameeldiva mädamunahaisu tõttu. Kas loodetav majanduslik kasu ja erahuvid kaaluvad üles ühishuvi?
Est-For Invest on lubanud tarvitusele võtta parima võimaliku tehnoloogia (PVT). Kuid investorid on ka välja öelnud, et tehase rajamiseks ei ole mõttekas kasutada kõige keskkonnasäästlikumat, suletud veekasutussüsteemi, sest see ei oleks kasumlik. Seni ei ole tehase rajamise eestvedajailt kuulda olnud selget vastust, mida tootma hakatakse ja millist tehnoloogiat kavatsetakse kasutada.
2. Tartu linnaümbruse metsadel ja rohealadel on eriline väärtus puhkealadena ja loodushariduse andmisel. Tartlastena soovime, et Emajõe ümbruse ja olemasolevate linnalähedaste rohealade väärtust ja puhkevõimalusi suurendataks. On selge, et suure tehasekompleksi rajamine, vastupidi, vähendaks lõhnareostuse tõttu puhkevõimalusi piirkonnas. Üle Eesti Tartu poole vuravad palgiveoautod mitmekordistavad liikluskoormust ja müra.
3. Keskkonnaühendused on oma pöördumistes väljendanud muret tselluloositehase rajamise pärast kahe Natura looduskaitseala vahelisele alale. Kas Euroopa mastaabis nii väike jõgi nagu Emajõgi, mille veetase on suviti väga madal, peab vastu suure saastekoormusega tehase heitveele? Kuidas mõjutab tehasest see heitvesi Emajõe vabaujulate seisukorda ja Emajõe ümbruskonda üleujutuste ajal? Kuidas muudab tehase ehitamine Peipsi järve seisundit?
Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi 2000/60/EÜ kohaselt on Eesti kohustunud parandama Emajõe ja Peipsi järve ökoloogilist seisundit 2027. aastaks. Vee seisund on juba praegu halb ja tehase rajamine võib selle eesmärgi saavutamise ohtu seada. «Tehas vajab suures koguses magevett, mis tähendab teisalt ka väga suure koguse heitvee teket. Heitvesi on aga suurema osa aastast Emajõe veest soojem. Soojema ning suure orgaanika- ja toitainete sisaldusega heitvee jõkke jõudmine põhjustab hapniku kontsentratsiooni vähenemist ning soodustab eutrofeerumist. /…/ Kumulatiivselt kannataks kõige rohkem Peipsi järv,» kirjutab Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogia teadur Kuno Kasak.
4. Suur küsimus on, kas kasvava toorainenõudluse korral säilib meie metsade liigirikkus, mis on samuti loodusvara. Seni eksporditud ümarpalgi edaspidine väärindamine Lõuna-Eestis on igati soovitav ja vajalik. Kuid planeeritava tehase suuruse tõttu on selle toormevajadus nii suur, et praeguse raiemahu juures tõenäoliselt ei suudeta täita okaspuu kui tooraine vajadust Eesti ja Läti varumispiirkonnast. Seega võib eeldada raiesurve suurenemist okasmetsadele, ehkki kuusikute raiemaht on teadlaste hinnangul juba praegu liiga suur. Kasvaval mahul on mõju ka majandusele: nõudluse tõttu kallinev tooraine hind seab raskustesse paljud peenpalki töötlevad kohalikud saetööstused ja edasise väärindamisahela. Eesti riigil tuleks uurida alternatiivseid puidukeemia võimalusi – ka Eestis arendatakse puhtamaid tehnoloogiaid, mille puidu- ja veevajadus ning seega ka keskkonnamõju on oluliselt väiksemad.
5. Kavandatava tehase rajamise ja senise protsessi läbipaistmatuse üle on oma muret avaldanud Tartu linnaosaseltside ümarlaud ning kümme Eesti keskkonnaühendust. Tartu teadlased on esitanud kriitilisi küsimusi tehase võimaliku loodust ja inimkeskkonda kahjustava toime kohta planeeritavas asukohas. Selgelt eitavat seisukohta tehase ehitamise suhtes Emajõe vesikonda on väljendanud Tartu Ülikooli professor Ülo Mander, praegusaja silmapaistvamaid teadlasi loodusgeograafia, maastikuökoloogia ja keskkonnatehnoloogia valdkonnas, kes juhib Teaduste Akadeemia juures tehase rajamise aspektide analüüsimiseks moodustatud komisjoni: «Eeskätt veekvaliteedist ning Emajõe ja Peipsi kui Eesti seisukohalt oluliste mageveekogude seisundist lähtudes ei sobi Tartu piirkond kavandatava puidukeemiatehase asukohaks. Eelmise keskkonnaministri kirja alusel on selline veto juba seatud Pärnu jõgikonnale kui rohkete Natura aladega piirkonnale.» Kuid teadlaste seisukohavõttudest hoolimata on alustatud protsess jätkunud. Ei ole isegi kaalutud alternatiivseid asukohti või seda, kas tehase rajamine planeeritaval kujul on üldse mõistlik.
Ülikoolilinnana on Tartul ning Tartu Ülikoolil ja Eesti Maaülikoolil vastutus mitte ainult Tartu linna ja linnakodanike, vaid kogu Eesti ees. Tartu Ülikool sai alguse aastal 1632, mil avati Academiana Gustaviana. Emakeelne Tartu Ülikool saab tuleval aastal 100-aastaseks. Küsime, kas ülikoolilinn, mis kandideerib Euroopa kultuuripealinnaks 2024, on valmis saama samal ajal ka Baltikumi tselluloosipealinnaks?
Riigi eriplaneering on sisuliselt algatatud ilma tartlaste ja Tartu teadlaskonnaga arutamata, kaasates peamiselt tehasest huvitatud pooli. Et vältida korvamatuid vigu asjaajamises, mis on ilmnenud Rail Balticu rajamise protsessis:
• nõuame, et Tartu linn taotleks Vabariigi Valitsuse korralduse «Puidurafineerimistehase püstitamiseks ja selle toimiseks vajaliku taristu rajamiseks riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine» tagasivõtmist;
• teeme ettepaneku, et Tartu linn nõuaks kogu protsessi korrektset taasalustamist, nii et juba planeeringu esimeses etapis arutataks sisuliselt tehase erinevaid võimalikke asukohti ja siduvate otsuste tegemisel kaasataks kõiki asjast huvitatud pooli, sh Tartu linna.