103 aastat möödub täna Tartu rahust. Rahulik ei ole Eesti elu sel päeval aga teps mitte. Inimesi vaevad suured mured: energiavaesuse luupainaja, julgeoleku puudumise tont, migratsiooni mardus, inimeste eest ära peidetud tervishoiu ebajalad ja õigussüsteemi ning demokraatiat hävitada ähvardavad puugid.
Need ei ole mütoloogilised tegelased. Need koerakoonlased, kes on terahaaval kandnud laiali meie riiki, on inimesed meie kõrvalt, õigemini – meie kohalt, kõrgelt ülevalt.
See Eesti, millele lõi vaimse aluse Jaan Tõnissoni Postimees, mille eest sõdisid meie vabadussõja mehed ja naised, mille eest jätsid elu Kuperjanov ja Irv, see Eesti, mille Jaan Poska ja Ants Piibu juhtimisel koostatud meisterlik rahuleping tegi tõeks 2. veebruaril 1920 – see Eesti ei ole üldse sarnane Eestiga aastal 2023. See Eesti, mida nägid vaimusilmas ja mida hakkasid üles ehitama kõik Tartu rahu üle rõõmustanud inimesed, oli rahvusriik, õnnelik ja vaba, jõukas ning edasipüüdlik. Aga kõige tähtsam – iseseisev ja oma rahva jaoks alati olemas. Ükskõik, kui rasked olid esimese Eesti vabariigi lapsepõlveaastad, saime jagu nii vaesusest kui võlgadest, nii mässust kui majanduskriisist. Sest tollal valitses meie rahva hulgas usk Eestisse ja eestlusesse.
Täna tähistame järjekordselt päeva, mil Jaan Poska sõnade järgi esimest korda Eesti määras ise oma saatust. See saatus oli kavandatud rahvusriigina, eestikeelse riigina, kus sünnib ja kasvab järjest uusi põlvkondi järjest veendunumaid eestlasi.
Praegune Eesti mõjub kui käest lastud talu. Näha on kunagine jõukus, alles on hooned, mille hoolas peremees ehitas, aed, mille virk perenaine istutas. Kuid talu on laokile jäetud, õu täis rämpsu, maja on hõivanud kutsumata külalised. Põhiseaduses on justkui olemas kõik, mida Eestil rahvusliku riigina toimimiseks tarvis. Ent narrpoliitikud on käitunud meie riigitaluga nagu koer Popi ja pärdik Huhuu Friedebert Tuglase kuulsas novellis. Nad on meie talu ära narrinud. Nad on naeratades võtnud oma „kindlatesse“ käekestesse Eesti rahvusriigi lõhkumise kirved ja andnud hooga pihta igale Jaan Poska aja väärtusele, kuni meie maja palgid on peaaegu laastudeks lõhutud ja katus laiali loobitud. Üsna varsti jätab teadlikult vale poliitika, valede poliitika meie kodust alles ainult mälestuse. Salaplaan, mida ei suutnud teoks teha nõukogude okupatsioonivõim, hakkab nüüd, uue iseseisvuse ajal kummati täide minema.
Me ei tohi lasta sellel juhtuda! Ei tohi, ei tohi, ei tohi, et meie keel kaob ära, et meie inimesed on vaesed ja nende tervis vilets. Ei tohi, et demokraatia pannakse purki kaane alla ja tassitaks keldrisse. Ei tohi, et õigussüsteem ei mõista enam õigust, et ajakirjandus ei ole enam vaba, et pered ei taha saada lapsi, sest on kaotanud usu meie riiki!
Meie, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, oleme suutnud hoida alles kõik aated, millele rajati kord Eesti riik. Me oleme suutnud neid ka edasi viia. Me teame, mis on Eestile hea, ja me suudame teha Eestist taas paiga, kus valitseb tõde, headus ja üksmeel. Meie suudame taastada Eesti, kus tähtis pole mitte mõni pööre, meede või programm, vaid kus poliitika keskmes on inimene! Eesti inimene, peremees ja perenaine omal maal. Jaan Poska ja tema kaaslaste pärija. Uute pärijate kasvataja.
Ükski koll, hunt ega tont ei saa meie vastu. Sest meie päralt on tulevik.
Elagu Tartu rahu! Elagu selle loojad! Elagu Eesti!
Loone Ots (EKRE)