Tartu rahulepingu sõlmimise 100. aastapäevale pühendatud konverentsil öeldi välja valusaid sõnu Eesti välispoliitika kohta suhetes Venemaaga ja üheks kritiseerijaks oli Jüri Estam.
Estami sõnul käitub Eesti senini riigina, kellel pole riiklikku ambitsiooni olemas, ja ta näeb välispoliitikas põlvkondade lõikes allakäiku.
Andres Tarandi, Lennart Meri ja neid toetavat põlvkonda võib tema hinnangul nimetada põlvkonnaks number 1, kes ei teinud nii, nagu oli tarvis.
Peale kasvas samasuguse mentaliteediga põlvkond number 2 – need on Urmas Paet, Marko Mihkelson ja teised, kes lõid illusiooni, et meie territooriumi jagamine on kuidagi eesti rahva huvides.
Peale seda on järele tulnud põlvkond 3.0, kelle lipulauseks on pingelõdvendus Venemaaga iga hinna eest ja karta on, et Lauri Mälksoo kasvatab ülikoolis selle järgnevat põlvkonda 4.0.
Olukord on vastupidine eestiaegsele olukorrale, kus üliõpilaskonnad ja õppejõud olid need, kes lõid baasi selleks, et Eesti ennast vabaks võitles.
“Samas kui meie poliitiline eliit kinnitab, et Krimmi annekteerimine on olnud õigusevastane, siis meie enda alade annekteerimist püüame me seadustada ja loovutada need lõplikult Venemaale. Vajame elamist ilma valedeta. Meie kui ohvrid vajame õiguse mõistmist, ja me peame rääkima asjadest nii, nagu nad on. Me peame presidendi suust kuulma sõnu et me peame riikidevahelise diplomaatilise suhtluse aluseks võtma Tartu rahulepingu ja seda tuleb meeldejätmiseks aina uuesti korrata,” rääkis Estam.
Praegu antakse lihvi välispoliitika aluste kontseptsioonile aastani 2030. Eesti on mõneks ajaks ÜRO julgeolekunõukogu mittealaline liige. 2020. aasta 7. veebruaril toimub Balti peaministrite kohtumine. Sellele järgneb kevadine Balti riikide, Venemaa ja Saksamaa välisministrite kohtumine ning selliseid kohtumisi on veel. Eesti võimaluseks on piiriküsimuste tõstatamine Baltimaade kontekstis, leiab Jüri Estam.
Uute Uudiste toimetus lisab, et näiteks Jaapan ei jutlusta küll Lõuna-Kuriilide loovutamist, vaid viib saarte tagasisaamise küsimuse põlvkondade kaupa edasi.