02.02.2022
Loone Ots
Tartu rahu tõi Eestile vaba arengu, mis seisis demokraatlikul ja rahvuslikul alusel. Tartu rahu suurmeestele – Jaan Poskale, Ants Piibule, Jaan Sootsile, Julius Seljamaale, Mait Püümanile. Samuti Victor Mutile, Aleksander Oinasele, Joakim Puhkile, Karl Astile, Rein Eliaserile. Sekretär William Toomingale. Aga ka Eesti Vabariigi sõjaväele, neile tuhandetele, kes olid nõus andma vabaduse nimel oma elu ja kes hoidsid läbirääkimiste ajal rinnet Narva juures ja kelle vaprad pealetungid sundisid Nõukogude läbirääkijaid tegema Eestile kasulikke loovutusi. Peame eraldi rõhutama, et Tartu rahu sõlmimise ajal oli riigivanem Jaan Tõnisson.
Need targad, vaprad ja aatelised isamaa pojad ei olnud aga mungaordu liikmed. Neil olid pered ja kodud, kuhu tulles leida ka keset sõda rahu, taastuda ja koguda jõudu uuteks tegudeks. Tartu rahu eest oleme tänu võlgu ka nende kõrval seisnud perekondadele. Jaan Poska tegevus juristina, diplomaadina ja Eestile tunnustuse toojana sai võimalikuks tänu pühendunud abikaasale Constance Poskale. Jaan Tõnissoni abikaasa Hilda ja Johan Pitka abikaasa Helene Marie toetasid oma mehi kõiges. Aga peame olema tänulikud ka Mari Raamotile, kes Eesti Vabariigi esimesele valitsusele oma köögis suppi keetis. Või Alice Kuperjanovile, kes läks vast abiellunud noorikuna sõtta koos mehega, hoolitses Kuperjanovi partisanide toitmise, rõivastuse ja arstiabi eest, oli temaga koos ka Paju lahingus ja toimetas haavatud sangari rongiga Tartusse. Aino Kallasele, Ida Menningule ja Linda Jürmanile ja teistele võlgneme tänu selle eest, et Eesti Vabariigi saatkonnad Helsingis, Londonis, Berliinis, Kopenhaagenis ja mujal tõestasid ruttu ja kindlalt, et äsja iseseisvunud Eesti on kultuurriik ja tema esindajad kultuurrahvas.
Need on vaid mõned nimed. Kuid usun, et Vabadussõja võidu ja Tartu rahu lõid oma meeste kõrval just nende naised, aga ka emad, tütred ja õed. Eeskätt aga naised. Just traditsiooniline perekond pakkus Tartu rahu lepingut ette valmistanud ja sõlminud, aga ka rahu ja Eesti iseseisvuse nimel võidelnud rindemeestele seda tagalat, mis tegi võimalikuks nii ennast parimal viisil teostada kui ka anda endast maksimum kodumaa hüvanguks.
Enne ja pärast Vabadussõda sünnitasid need naised lapsi ja andsid neile parima kasvatuse. Samas ei olnud need naised pliidi ja lastetoa vahel ukerdavad kodukanad. Neil oli lai silmaring, suurepärased sotsiaalsed oskused ja paljudel väga hea haridus. Constance Poska evis Vene keisririigis kõrgeimat naisele lubatud haridust – koduõpetaja kutset. Hilda Tõnisson oli lõpetanud gümnaasiumi ja õppinud Peterburi mainekatel Bestuževi kõrgematel naiskursustel (ülikooli naisi ei lubatud, kuid mahult ja sisult andsid kõrgemad naiskursused kõrghariduse) kirjandust ja kunstiajalugu. Ida Menningul oli kõrgem teatriharidus – ta oli õppinud Euroopa ühe tuntuma teatriteoreetiku Max Reinhardti teatrikoolis Berliinis. Linda Jürmani formaalharidus jäi lühikeseks, kuid enesetäiendamine tegi temast sõnatundliku literaadi, kes toimetas USA väliseestlaste ajalehte Uus Ilm. Loetelu võiks jätkata veel kaua. Paljude lastega pereknd – Constance ja Jaan Poskal oli kümme, Helene ja Johan Pitkal kaheksa, Hilda ja Jaan Tõnissonil viis last – ei takistanud neil naistel end teostamast. Hilda Tõnisson omandas pere kõrvalt stomatoloogi eriala, Mari Raamot asutas Eesti esimese tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli, Aino Kallas oli rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanik ning nõnda edasi.
Need naised olid tõelised naised. Nad kandsid tegusalt ja väärikalt oma rolli abikaasa ja emana. Nad järgisid väärtusi, mis on tähtsamast tähtsamad ka täna, kuigi nüüdisühiskond on need tihti kas tahaplaanile tõrjunud või lausa tabuteemaks kuulutanud. Need väärtused on ausus, töökus, püüd hariduse poole, usk rahvusesse, armastus emakeele vastu ja selge arusaamine endast kui eestlasest.
Needsamad naised kasvatasid oma lastest tublid kodanikud ja kindlad patrioodid, kes järgmise põlvkonna jooksul suutsid ei millestki luua õitsva demokraatliku rahvusriigi.
Vabadussõja aegsed naised, nii need, kes olid kodus, kui need, kes aitasid sõda võita rindel relvastatuna, soomusrongis söögikeetjana, hospidalis halastajaõena, telegraafis välksõnumite vahendajana, asutuses sekretärina, andsid isiklikku eeskuju, milline peab olema õige rahvuslane. Täna, 2. veebruaril 2022, peame neid meeles. Jagame neile au võrdselt meestega. Mõlemad koos tähendasid ja tähendavad Eesti rahvast ja Eesti riiki. Elagu Vabadussõja kangelaslik rahvas! Elagu Tartu rahu!
Loone Ots,
kirjanik, Tartu linnavolikogu liige (EKRE)