03.02.2020
Eesti piir. Pilt on illustratiivne.
Tartu rahu 100. aastapäeval kõlas paljudest suudest tunnustust selle rahuleppe õiguslikule järjepidevusele, kuid samavõrra oli sellesse pikitud praeguste piiride aktsepteerimist ja leppe kui dokumendi lihtsalt ajalooks tunnistamist.
“Eesti ei liitunud vabatahtlikult Nõukogude Liiduga. Meid okupeeriti. Me taastasime oma iseseisvuse õigusliku järjepidevuse alusel. Samal ajal peame ka meie austama rahvusvahelist konsensust, et Euroopa sõjajärgseid piire enam ümber ei joonistata. Vastupidine retoorika tekitab asjatut segadust,” väitis president Kaljulaid.
Kaljulaid unustab selle, et sõjajärgseid piire on juba kõvasti ümber joonistatud – pole enam Jugoslaaviat ega Tšehhoslovakkiat, nende asemele on uued riigid, kusjuures ka Serbia küljest jõuga eraldatud Kosovo. Moldovalt on võetud Transnistria, Ukrainalt Krimm ja osa Donbassist, Gruusialt Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Saksamaa puhul sai kahest üks.
Piire tahetakse endiselt ümber joonistada isegi Lääne-Euroopas – kuigi Brüsseli toetusel suruti maha Kataloonia eraldumine Hispaaniast, ergutab EL täiesti reaalselt tagant Šotimaa separatismi, et brittidele Brexiti eest kätte maksta. Kuigi riiklik poliitika seda ei ütle, tundub Saksamaa mingis võtmes, kasvõi koostöös Venemaaga, tagasi soovivat Königsbergi ja Soome Karjala kannast. Venemaa idapoolsete vallutuste kontekstis on näha, et Jaapan ei kavatse kunagi tunnistada Lõuna-Kuriilide annekteerimist, vaid töötab saarte tagasisaamise nimel ajavoolust hoolimata.
Kaudselt hoiavad kõik riigid, kellel on Venemaale territoriaalseid pretensioone, mingid uksed lahti, et idanaabri demokratiseerudes saaks ajaloolise ülekohtu heastamisega edasi minna. Eesti tundub siin paraku tahtvat just status quo`d legaliseerida, kuigi meiegi peaks tulevikuks võimalusi jätma.
“Välispoliitikat ei saa teha nostalgia ega emotsioonide najal, vaid kaalutletult ja ratsionaalselt,” ütles president Kaljulaid. Tema puhul aga paistab silma just see Lääne-Euroopas väga levinud kivistunud arusaam, et maailm on jätkuvalt selline, nagu see Teise maailmasõja lõppedes välja kujunes.
Mart Helme on samas öelnud, et aastaid töötanud rahvusvaheline õigus suuresti enam ei kehti, mida näitab Venemaa karistamatu tegutsemine, maailmas on jõujooned just viimastel aastatel tugevalt ümber mängitud ja arenguid suunavad juba teised jõud. Sellises olukorras on Eestil oma identiteedi ja õigusjärgsuse hoidmine kõige kindlam relv, sest see on midagi püsivat ka siis, kui Kreml uuesti piire muutma peaks asuma.