18.01.2023
Mart Niklus oma kodus Vikerkaare tänaval.
Tartu rahvuskonservatiivid panid linnavolikogule ette nimetada Tartu linna aukodanikuks Mart-Olav Niklus. See tiitel antakse igal aastal iseseisvuspäeval kuni kolmele inimesele ja sellega kaasneb Tartu Suurtäheks kutsutud teenetemärk. Aukodanikuks saamise otsustab linnavolikogu. Seal leitakse aga, et Niklus ei ole piisavalt teenekas.
Linnavolikogu eestseisus leidis 13.01 instungil, et sobivamad aukodaniku tiitli kandidaadid on Tiina Stelmach, Madis Ligi ja Peeter Volkonski. Koalitsiooni häältega nende nominatsioon ka kinnitati.
Hoolimata sellest, et nimetatud isikud on väga väärikad tartlased ja nende teened Tartu linna ees väärivad kahtlemata tunnustust, siis siinkirjutajate arvates oli, on ja jääb Mart-Olav Niklus kellekski, kes on teinud Eesti ja konkreetselt Tartu vaimu heaks rohkem.
Nikluse elu ja isamaaline tegevus on tohutu väärtusega, sest tema manifesteeris eestlust nõukogude okupatsiooni ränkades tingimustes, olles teadlik võimalikest tagajärgedest.
Lõpetanud Tartu 1. keskkooli, mis kannab nüüd taas Hugo Treffneri gümnaasiumi nime, sai Niklus bioloogi diplomi Tartu ülikoolist. Üliõpilasena pildistas ta 1956. a mitmeid Tartu motiive, mis ei sarnanenud meie linna ametlike, Nõukogude võimu tsenseeritud klantspiltidega. Muu hulgas jäädvustas ta Tiigi tänaval asunud raadiojaama, mis segas “Ameerika Hääle“ eestikeelseid saateid. Fotograafil õnnestus saata osa pilte raudse eesriide taha. Abiks oli Tartus töötanud Soome majandusteadlane. Fotod ilmusid 1956. a detsembris ja 1957. a esimesel poolel mitmes pagulasväljaandes, hiljem ka USA, Skandinaaviamaade ja Šveitsi tähtsamates ajalehtedes. Tänu Mart Niklusele sai vaba maailm näha nõukogude tegelikkust ja nõukogude lämmatavat kämmalt lääne vaba meedia kohal.
Autorile läksid fotod kalliks maksma. KGB tegi oma tööd hästi. Augustis 1958 Niklus vahistati ning mõisteti süüdi „rahvusvahelise kodanluse abistamises nõukogudevastases tegevuses“. Ta oli kahjustanud NSV Liidu rahvusvahelist mainet. Eestlasest kohtunik mõistis talle karistuseks 10 aastat vabadusekaotust ja 3 aastat asumist. Fotoaparaat kui kuriteo kaasosaline konfiskeeriti.
Märgiline Balti apell
Niklus ei murdunud vangilaagris. Ta jäi veendunud rahvuslaseks ka nendes õõvastavates tingimustes ja ta veendunud rahvuslaseks. Vabanedes aastal 1966, alustas ta Eestis režiimivastast tegevust ning jätkas sidepidamist nii teistest rahvustest vastupanuvõitlejatega kui ka eesti pagulastega. Ta tegi selgitustööd ka siin, punavõimulises Eestis. Vanglakogemus ei suutnud teda oma teelt kõrvale pöörata. Niklus osales ka avalike kirjade ja pöördumiste koostamises. 1976. aastal arreteeriti ta uuesti, kuid lühikeseks ajaks. Nõukogude meedias ilmus tema kohta mõnitavaid kirjutisi. Talle saadeti ka anonüümseid ähvarduskirju. Selle taga oli ilmselt KGB käsk.
Niklus ei kohkunud ka sellest terrorist. Augustis 1979 sai valmis tema ja teiste vabadusvõitlejate koostatud Balti Apell. See 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile ning Nõukogude Liidu, Saksamaa Liitvabariigi, Ida-Saksamaa ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele viimistleti lõplikult just Nikluse kodus Tartus Vikerkaare 25.
Balti Apell oli Eesti vabadusvõitluse oluline verstapost. Seal nõuti Molotovi-Ribbetropi pakti avalikustamist koos selle salaprotokollidega ning nende õigustühiseks kuulutamist, samuti Balti riikide iseseisvuse taastamist. Peale Nikluse kirjutas Eestist apellile alla veel kolm inimest. Sellega ühines ka viis Vene vabadusvõitlejat, nende hulgas Nobeli rahupreemia laureaat Andrei Sahharov.
Balti apell oli esmakordne juhtum okupeeritud Eestis, mil teadlikult ja avalikult esitati poliitiline nõudmine. Varem olid kõik taolised tekstid olnud anonüümsed. Võib öelda, et nüüd algas avaliku vabadusvõitluse ajajärk. Just Balti apell ning sellele seitsme aasta pärast järgnenud Hirvepargi miiting, mille eel moodustati Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp, valmistasid ette Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel.
Eriti ohtlik nõukogude võimule
1981. aasta jaanuaris toimunud kohtuprotsessil kuulutati Niklus „eriti ohtlikuks retsidivistiks“ ning karistati 10aastase vangistuse ja 5aastase asumisega. Vangistuses sai Niklus lisakaristusi. Määratud ajast kandis ta ära 7 ränka aastat.
1988. aastal korraldati pikett Nikluse vabastamise toetuseks. Sama aasta juulis ta viimaks vabastati ning võeti Eestis pidulikult vastu. Ta oli Eesti Kongressi saadik ja VII Riigikogu liige, paljude kodu- ja välismaiste akadeemiliste ja ühiskondlike seltside tegev- või auliige. Talle on omistatud mitme välisriigi ordeneid, riiklikke ja ühiskondlikke autasusid. Niklus on niisiis Eesti üks tuntum ja teenekam vabadusvõitleja.
Nikluse hiiglasaavutustele võib lisada ka mitme maailmakuulsa teksti eestindamise. Tema tõlkes on ilmunud nt Charles Darwini kolm tähtteost, sh autobiograafia, „Inimese põlvnemisest“ ja „Liikide tekkimine loodusliku valiku teel“.
Niisiis ei pea me üldse küsima, kas Mart Niklus väärib Tartu linna aukodaniku tiitlit. Vastus saab ju olla ainult jaa.
Tartus valitsevad punavõimu käsilased
Mart Niklust on Tartu Tähe kandidaadiks üles seatud ka mitu korda varem. Kuid just nüüd, Ukraina sõja ajal, on linnavõim näidanud end maksimaalselt Ukraina-meelsena ja Vene diktatuuri vastasena. Ometi ei suuna Ukraina hiigellipp Raekoja fassaadil neid tunnustama meest, kes on pühendanud oma elu ja ohverdanud oma vabaduse ning tervise võitlusele nõukogude diktatuuri vastu. Kellele tänu sai Tartu linnast vastupanuliikumise tähtis maamärk. Tahes-tahtmata tekib küsimus, mis on Nikluse tõrjumise ajend.
Vastus on lihtne ja mitte just meeldiv. Tartu linnavõim kannab ka praegu, 32 aastat pärast taasiseseisvumist, okupatsioonirežiimi kaastööliste mentaliteeti. Nad ei salli rahvuslasi.
Tuletame meelde, et sel ajal, kui Niklus koostas Balti Apelli, astus Reformierakonna üks tähtsamaid liidreid Andrus Ansip kommunistlikusse parteisse ja sai Tartu ülikooli keemia osakonna parteibüroo sekretäri asetäitjaks. Sel ajal, kui Niklus vangilaagris kartseris istus, asus Ansip tööle palgalise parteifunktsionäärina kommunistliku partei Tartu rajoonikomitees. Siis, kui käivitus võitlus Eesti iseseisvuse taastamiseks, sai Ansipist EKP Tartu Rajoonikomitee osakonnajuhataja.
Ansip oli Tartu linnapea, Reformierakonna pikaaegne juht ja ka praegu üks Tartu linna juhtiva erakonna arvamusliidreid. Reformierakonna vanemad ja keskealised liikmed on valdavalt komparteilased või komsomoliaktivistid. Nii et Nikluse tõrjumise üle imestada pole põhjust.
Kuid ka Nikluse tunnustamisest taganeda pole põhjust. Tartu linnavõim tuleb desovetiseerida. Me esitame Mart Nikluse Tartu linna aukodaniku kandidaadiks niikaua, kuni ta selle tiitli ka saab!
Jaak Valge, Loone Ots ja Silver Kuusik