„Kuriteopaiga lastehoid: ärkvelolekurünnak meie laste vastu“ – see on DemoFürAll kampaania uue dokumentaalfilmi pealkiri. See, mis kõlab provokatiivselt, on kuude pikkuse uurimistöö tulemus. Film näitab masendava selgusega, kuidas invasiivne seksuaalharidus on leidnud tee Saksamaa lasteaedadesse ja kuidas ideoloogiliselt laetud teooria on rühmaruumis juba ammu reaalsuseks saanud.
Õpetajad ja lapsevanemad teatavad üha enam laste seksuaalsetest rünnakutest. Nordrhein-Westfaleni perekonnaasjade ministeerium teatas ainuüksi 2024. aasta esimesel poolel rohkematest juhtumitest kui kogu 2022. aasta jooksul. Kust see areng tuleb?
Dokumentatsioon jõudis sellele küsimusele sügavale ja leiab põhjused pedagoogilistes kontseptsioonides endis.
Tänapäeval julgustatakse lapsi proovima „arstimänge“, uurima üksteise kehasid ja avastama piire juba eelkoolieas. See, mis on maskeeritud luureks, ületab sageli piiri ja muutub rünnakuks. Alasti mänguruumid ja eneseavastamise juhendamine ei ole väljamõeldis: need on päriselt olemas. Ja vanemaid, kes endi lapsi kaitsevad, tembeldatakse kiiresti tagurlikuks.
Kas lastel on seksuaalenergiat?
Filmitegijad lasevad rääkida kannatanutel: emadel, kelle lapsed tulevad ootamatult lasteaiast välja ärritunult, häbenedes või traumeeritult, kuna nad on seksualiseerimise keerisesse lõksu jäänud. Spetsialistid, nagu laste ja noorukite psühhoterapeudid Anja ja Roman Göbeke, hindavad: „Oleme näinud seksuaalse rünnaku sagenemist sellest ajast peale, kui sellised meetodid on muutunud tavaliseks. Seos on ilmne.“
Ka professor dr Christian Schubert, arst ja psühholoog, peab end „selgeks kriitikuks sellele seksualiseerimise pealetungile, mida viiakse läbi, kus eeldatakse, et lastel on seksuaalenergia juba väga varakult pärast sündi ja et tagatakse väga varakult, et see seksuaalenergia saab ka vastavalt areneda“.
Filmi keskmes on ideoloogiline rada, mis viib WHO seksuaalhariduse standarditeni Euroopas. Prantsuse sotsiaalteadlase Thibault Kerlirzini tulemused esitatakse filmis esmakordselt saksa keeles. Tema analüüs näitab: WHO tugineb, eriti laste nn psühhoseksuaalse arengu osas, autoritele, kes olid kas ise pedofiiliaaktivistid või kelle vaated pärinevad pedofiilidele soodsast keskkonnast.
Teooriad ilma teadusliku aluseta
Sarnaselt Kentler-Sielerti koolkonnaga propageerivad ka WHO standardite autorid, et lapsed on sünnist saati „seksuaalsed olendid“, neil on „õigus seksuaalharidusele“ ning nad peavad õppima ja kogema seksuaalsust ja iha juba varases eas, näiteks vastastikuse füüsilise uurimise kaudu. See, mis kõlab teaduslikult, paljastab film ideoloogilise väitena ilma igasuguse empiirilise aluseta, mis aga kujundab tänapäevalgi ülikoolide õppetoole ja haridustöötajate täiendkoolitust tuntud peategelaste väsimatu võrgustikutöö kaudu.
„Tatort Kita“ ei ole skandaalne film, vaid äratuskell. Dokumentaalfilm rekonstrueerib dokumentaalsete näidete, intervjuude ja allikate abil haridusvõrgustiku, mida riik on pikka aega toetanud. Samal ajal näitab ta vastupanu viise: vanemad, kes kaitsevad ennast. Film lõpeb üleskutsega: vaadake, rääkige sellest, kaitske oma lapsi. Trendi saab peatada ainult siis, kui vanemad, õpetajad ja kodanikud mõistavad, mis lasteaedades tegelikult toimub.
„Tatort Kita“ avaldati 6. novembril 2025 DemoFürAlle YouTube’i kanalil. See tekitab juba arutelusid ja paljudel on tekkinud avameelsus. Sest lõppkokkuvõttes ei ole asi teooriates, vaid usalduses. Lapseliku häbi puutumatuses ja selles, kuidas me tahame, et meie lapsed enneaegselt suureks kasvaksid.
Klaus Kelle
Allikas: reitschuster.de