25.08.2020
Eesti Vabariigi põhiseaduse olulisust on hakatud kõvasti lahjendama. Pilt on illustratiivne.
Kasvatusteadlane Katrin Kalamees-Ruubel väidab oma ERR-i arvamusloos, et eesti keele õpetamine on teinud tugevat vähikäiku – näiteks eesti keele tundide arv on vähenenud 40 aastaga ligi viiendiku võrra.
Arvamuse autor kritiseerib õigustatult nii eesti keele aasta projekti kui ka järjekordset keelestrateegiat aastani 2027, mis on olemuslikult veel üks loosungeisse rüütatud ettevõtmine, ja millele järgnevad ilmselt üha uued rahastatavad, kuid sõnavahulised jätkuprojektid.
Katrin Kalamees-Ruubel nendib, et eestlastele eesti keele õpetamine on unarusse jäetud. “Ülistatakse ning rahastatakse keelekümblust jt tegevusi nende jaoks, kelle kodukeel pole eesti keel. Kiidetakse inglise keelt, milles “saab palju paremini asju öelda kui eesti keeles,” toob ta välja asjad, mis on tegelikult prioriteetseks tehtud.
Autor vaatleb keeleõpet 1918.- 1940. aastate Eesti Vabariigi ajal ning Eesti NSV-s, ning leiab, et taasiseseisvunud Eesti Vabariigis osati hariduses üsna kiiresti tekitada vaakum. Ei õpitud kummastki, asjatundmatuse ja uuendamistuhina tõttu tunnistati varasem aegunuks ning alaväärseks (EV) ja olematuks, heal juhul kõlbmatuks (ENSV). Selle asemel orienteeruti Läänele, kust pole midagi üle võtta, sest ka EL-is on keelepoliitika iga riigi siseasi.
Katrin Kalamees-Ruubel kirjeldab kõike seda, kuidas eesti keele õpetamine alla käis. Üks näide: “Eriti hasartselt on jõudu katsutud eesti keele ja kirjanduse kallal. Kas üks aine või kaks ainet?”
“Emakeel ei ole aga hoopiski mänguasi, millega loosungite varjus trikke teha. Tee sellisest suhtumisest kultuurikatkestuseni ei ole kuigi pikk,” hoiatab teadlane.
Pikemalt ERR-is