Postimees on tuulikute mõjusid ja kohalike elanike muresid kajastanud juba pikemat aega, kuid Ülle Harju ja Marek Strandbergi üheaegselt ilmunud artiklid annavad toimuvast väga hea ja tervikliku ülevaate.
Artiklites esitatakse olulisi küsimusi: mida tegelikult uuritakse, mida ei uurita, mida mõõdetakse ja miks kohalike inimeste reaalsed kogemused uuringutest välja jäävad.
Ülle Harju intervjuust selgub, et Tartu Ülikooli teadlased said Kliimaministeeriumilt 340 000 eurot tuulikute tervisemõjude uurimiseks, kuid reaalselt kohapeal tervisemuresid kurtvaid inimesi ei uurita. Marek Strandberg võtab oma arvamusloos selle teema ja mõõtmiste tausta veelgi laiemalt kokku. Ta juhib tähelepanu, et kui küsida Tartu Ülikooli rahvatervisega tegelevatelt inimestelt tuulikumüra tervisemõjude kohta, siis nemad neid küsimusi juhtumipõhiselt ei uuri. Põhjused ulatuvad rahapuudusest kuni soovituseni selliste juhtumite korral lihtsalt arsti poole pöörduda. Rahvatervisega tegelevad teadlased Tartu Ülikoolis uurivad kogu tervisemõju vaid kaude – seni avaldatud artiklite põhjal –, sest tellija ja maksja pole neilt enamat soovinudki.
Lõpptulemusena säilibki suletud ring: riikide kehtestatud mürastandardid on tuulikute tootjate poolt heaks kiidetud ja on loodud mõõtestandardid, mille alusel seda kõike peab mõõtma. Mõõtmised on standardijärgsed ja näevad ette seadmed, millega seda teha. Infraheli mõõtmiseks aga standardijärgsed seadmed ei pruugi sobida, nagu ei saa näiteks stetoskoobiga mõõta vereõhku või vereõhuaparaadiga mõõta südametööd. Ometi puudutab see kõik ju südant ja veresooni – need on teineteist täiendavad mõõtmismeetodid.
See loobki olukorra, kus ilma kohapealsete õigete mõõtmisteta pole justkui tõendeid probleemide kohta. Kui tõendeid pole, ei muudeta norme, ja kui norme ei muudeta, saab väita, et kõik vastab kehtivatele reeglitele.
Strandberg rõhutab, et uued ja aina suuremad tuulikud eeldavad ka uusi teadmisi. Ei saa toetuda vanadele mõõtmismeetoditele ja standarditele, sest tehnoloogia on vahepeal muutunud. Samuti ei tohiks kohalike elanike kogemusi kõrvale lükata lihtsalt seetõttu, et neid pole veel sobiva metoodikaga uuritud. Just sealt peakski teadus algama – tähelepanekutest ja küsimustest, mitte ebamugavate teemade vältimisest.
Nende artiklite ühine sõnum on selge: kohalike inimeste muresid ei saa pidada lihtsalt tuulepargivastasuseks. Need on küsimused kodu, tervise ja elukeskkonna kohta.
Kui soovitakse väita, et tuulikute mõju inimestele on ohutu, siis tuleb seda ausalt ja sõltumatult uurida. Tuleb mõõta kohapeal, kuulata kohalikke elanikke ja teha juhtumianalüüse. Samuti on vaja võrrelda erinevaid mõõteriistu ja metoodikaid ning olla valmis ka tulemusteks, mis ei pruugi arendajatele või ministeeriumile meeldida.
Teadus, mis väldib uusi mõõtmisi, ei ole veenev, ja rohepööre, mis ei arvesta inimestega, ei täida oma eesmärki.
Maarja Maranik, EKRE
Vaata siit: