Eesti kõnekäänd ütleb: “Kes valetab, see varastab ja põrguhauda tunnistab“. Eriti ohtlik võib olla see poliitikute käitumises.
Lähtutakse ainult seisukohast, et eesmärk pühitseb abinõu ja muu kõik on teisejärguline nagu poliitiku rikkumatu maine, tema sõnade usutavus ja kaasnevad tagajärjed. Kas me peaksime sellist käitumist ka aktsepteerima?
Vigu teeme me oma käitumises ilmselt kõik, sest eks eksimine ole ikka inimlik. Aga kui sa enam ei saa aru, et sa oled eksinud ja püüad kangekaelselt oma eksimusi eitada, neid tõestena esitada, siis peaks olema ka mõtlemises küljes mingi oluline viga või halb komme.
Esimesed selliste keerutamiskommete tunnused ilmnesid haridusminister Mailis Repsil juba 2005. aastal Marimaal andes intervjuud Vene Föderatsiooni riigitelevisiooni Rossija uudisteprogrammile “Vesti“. Reps truualamliku venemeelusega väitis, et Eestis tahetakse näidata maride olukorda oma kodumaal halvemana kui see tegelikult on. Muidugi võiski esimesel päeval mõni asi paista Repsile selles potjomkini külas tegelikust palju parem. Esmapilgu muljed on sageli petlikud. Süvenemata olukorda tegi Mailis Reps kohe põhjapanevaid järeldusi. Tegelik olukord Marimaal oli kurb (võimalik, et jätkuvalt) – Euroopa Parlamendi resolutsioonis toodi esile olulisemad repressiivmeetmed maride rahvusluse vastu: omakeelse hariduse saamise takistamine, füüsiline arveteõiendamine sõltumatu ajakirjandusega, haridus-ja kultuuritöötajate poliitiline tagakiusamine, jne. Võib arvata, et Mailis Reps intervjuud andes ei olnud võimeline aru saama oma teo tagajärgedest, mis näitab tema sobimatust sellisele ametipostile. Samal ajal kui Ungari ja Soome kolleegid ei lasknud ennast lavastatud potjomkinlusest uimastada ja keeldusid Vene televisioonile intervjuud andmast. Riigikogu taunis Repsi väljaütlemisi Marimaal ja avaldas talle umbusaldust 35 häälega (42 saadikut ei hääletanud). Hiljem küll Reps oma viga tunnistas.
Kas minister Reps ka toonasest eksimusest midagi õppinud on ja oskab targalt, haridus-ja teadusministrile vääriliselt käituda? Näib, et mitte. Venemaa propagandakanali Sputnik Eesti väljaandes 2017.a. 31. jaanuaril ja 9.veebruaril ilmunud intervjuus langeb meie “tark” minister Mailis Reps järjekordselt Vene propaganda lõksu. Raadiointervjuus (9.veebruaril) Eestis antava venekeelse koolihariduse teemal räägib Reps täiesti erinevat juttu (kas mäluhäirete tõttu?), mida ta on rääkinud eestikeelsetes kanalites. Kumba juttu peaksid uskuma vene ja kumba eestikeelsed inimesed? Kellele Reps räägib tõtt, kellele valetab? Eks ole paras mõistatus! Tundub üldse, et valetamise komme on Repsile väga iseloomulik. Esialgu ei võtnud ta üldse omaks, et ta on andnud intervjuusid Sputnikule. Hiljem oli ta sunnitud Sputnikus esitatud faktilise materjali päritolu ja oma osalust tunnistama. Seega–järjekordne luiskamine.
31. jaanuaril ilmunud intervjuus oli põhiteemaks holokaust. Ministri poliitilist ebaküpsust Eestist inimeste küüditamisel Siberisse ja holokausti küsimuses näitab tema läbimõtlemata seisukoht, et küüditamine oli vaid poliitiline aktsioon, holokaust aga palju hullem kui Eesti inimeste küüditamine Siberisse, sest see olnud juutide süsteemne hävitamine. Kas neid kahte asja saab üldse võrreldagi ? Mõlema teostajateks olid kõige koledamad režiimid inimkonna ajaloos, kes tegutsesid sageli käsikäes. Siinjuures võiks eeldada haridus-ja teadusministrilt nendest probleemidest väga adekvaatset arusaamist. Mingi poliitiline aktsioon võib olla ka rahumeelne uue ideoloogia kohaselt inimeste ümberkasvatamine, kus füüsiline hävitamine ei ole lubatud. Ministri sellises käsitluses taandub külmas ja näljas loomavagunites küüditamine mingiks turismireisiks Siberisse! Küüditamine oli oma olemuselt midagi muud – see oli tõeline kannatuste rada, kus ellu jäid vaid kõige tugevamad.
Mida tähendab holokaust? Mõiste seletus kreeka keeles on nii elusa kui elutu täielik hävitamine põletamise teel. Juutidele ja mustlastele, kelle suhtes seda on rakendatud, tähendas see totaalset hävitamist kaasa arvatud ka rinnalapsed. Küüditamine on sunniviisiline ümberasustamine vabanemaks ebasoovitavatest isikutest. Genotsiid on tegu, mille eesmärk on mingi rahvusliku, etnilise, rassilise või usulise ühenduse osaline või täielik hävitamine. Genotsiid võib toimuda tapmisena, kehavigastuste või vaimsete häirete tekitamisena, ebasobivate elutingimuste pealesurumisena, sündimuse takistamisena, küüditamisena või muul kujul. Nõukogude võimud on rakendanud neid võtteid ehk toime pannud genotsiidi väga paljude rahvuste hävitamiseks alates nõukogude korra kehtestamisest kuni Stalini surmani. Nii et sageli on raske tõmmata piiri, kus mingite mallide järgi on tegutsetud. Seega ei ole põhjust pidada eestlaste ja teiste väikerahvaste (näit.tšetšeenid) küüditamist ja sellega kaasnevaid julmusi vähem olulisteks kui juutidele holokausti. Erinevate uurimuste andmetel hävis II maailmasõja ajal Hitleri korraldatud holokaustis 4-6 miljonit juuti (juutide arv enne sõda -16,6 miljonit ) ehk 24-36% . Juuni-ja märtsiküüditamistega viidi Eestist minema umbes 30 800 elanikku, kelle hulgas oli juunis lapsi ja alaealisi 28%, märtsis aga moodustasid lapsed, naised ja vanurid moodustasid juba 70%. On teada, et juunis küüditatud 10 016 inimesest, kellest hukkus umbes 6000. Väikelaste suremuse teel ja sundasumise esimestel kuudel oli 76%. Mehed lahutati perekondadest ja lasti tavaliselt maha. Okupatsiooniaastate jooksul kaotas Eesti Vabariik oma elanikkonnast (1,2 miljonit) 274 260 eestimaalst ehk 23%. Seega on Eesti Vabariigi inimkaotused täiesti võrreldavad juutide kaotustega. Meie kui väikeriigi puhul on nende mõju eesti rahvale hoopis rängem kui tunduvalt suuremale juudi rahvale tema kaotused. Pealegi õnnestus juutidel hoopis varem asuda oma iseseisvust taastama ja riiki üles ehitama.
Mida peaksime järeldama kõigist Mailis Repsi poolt väljaöeldud seisukohtadest? Kõigepealt peaks küsima, kas minister Reps on tõesti nii väheste teadmistega ajaloost või ongi tegemist teadliku sooviga meeldida Venemaa propagandateenistustele. Viimasel juhul kerkib küsimus: kelle huvisid meie minister siis teenib ? Tema korduvad vabandamised oma väljaütlemiste pärast ei tee juhtunut enam olematuks ning näitavad tema ebaprofessionaalsust nii oma ametis kui ka ajaloo tundmises laiemalt. Kas selline inimene ikka sobib haridus-ja teadusministri ametisse? Tundub, et luiskamise paha komme, mida Mailis Reps kannab, ei ole ilmselt parandatav ja tal on aeg tagasi astuda!