16.06.2018
Väärtuskriis ei ole siiski ületamatu takistus
Eestis sünnib liiga vähe lapsi. Olukorra parandamiseks on vähemalt kaks teed. Esiteks toetame raha ja teenustega lastega sünnitamist. Teiseks tõstame lastega pered au sisse.
Mis on tähtsam? Esialgu tundub, et majanduslik külg on tähtsam. On selge, et laps nõuab aega, tööd ja raha. Kuid ka viletsatel aegadel, nagu 1940-ndad aastad ja 1990-ndad aastad, on lapsi sündinud rohkem kui headel aastatel. Midagi on seega veel tähtsam kui majanduslik toimetulek. Ja selleks midagiks on traditsioonilised ühiskondlikud väärtushinnangud
Laste arv peres ja väärtushinnangud on seotud
Kahjuks on häirivalt palju hakanud levima ekslikud väärtushinnangud, näiteks nagu: 1) Teen vähe tööd ja saan palju raha, see on suur saavutus. 2) Mina teen, mis mina tahan – ma ei sõltu kellestki ja ma ei kuula kedagi. Ma nõuan, et kõik kuulavad mind ja austavad mind. See on mulle tähtis. Teised saagu ise omadega hakkama. 3) Auto, millega sõidan, on bussist suurem ja koer, kes mul kõrval jookseb, on kassist väiksem – see on eriline ja seda märgatakse. Ma naudin tähelepanu. 4) Elu eesmärk ongi nauding Hea õlu on nauding. Peen viin on nauding. Narkootikumi mõju on aga eriline nauding.
Selliselt mõtlevaid inimesi on väikesel hulgal alati olnud. Nendesse on suhtutud kui ebameeldivatesse veidrikesse. Nüüd on aga hakatud neid jäljendama. Kui aga kõik püüavad eirata õiglust ja kõlblusnorme, siis tekivad probleemid. Kas sellistele inimetele sobib pere loomine ja kolme lapse kasvatamine? Kindlasti mitte. Pere nõuab teistega arvestamist. Alati ei saa teha, mida pähe tuleb. Laste kasvatamine on töö, kuid tööd ei saa ju kuidagi vältida. Pere segab aga elu nautimist.
Selline mõtlemine annab perekonna asemel üksiku isendi, indiviidi, talle lisaks ehk ka lemmiklooma, koos kuvari ja pudeliga. Mida rohkem sellist mõtlemist tuleb, seda kiiremini rahvas välja sureb. Peretoetused siin ei aita, peret ju polegi. Rumal mõtlemine, kui see laialt levib, hävitab rahva. Seda on mujal enne meid juhtunud küll ja küll.
Kuid kõik rahvad ei ole välja surnud. Vanad heebrealased hakkasid kahjuliku mõtlemisega võitlema, kirjutasid vana testamendi ja ehitasid pühamuid. Nende järeltulijad elavad tänaseni.
Iga inimene vajab ühiskonda. Ilma kirjutamata suhtlemisreegliteta ehk moraalita ühiskond ei püsi. See laguneb. Seadused ei suuda kunagi asendada moraali. Iibe tõstmine on terve ühiskonna probleem. Suures osas on see aga väärtushinnangute probleem.
Eesti rahvas on üle elanud igasuguseid aegu ja me oleme tänaseni vastu pidanud. Eestlastel on alati olnud reeglid, mille järgi suheldi omadega ja ka reeglid, millega suheldi võõrastega. Üldjuhul ei oska me neid reegleid aga kohe ette lugeda ega kirja panna. Need reeglid avalduvad nii-öelda kõhutundena, mis on rahva enamusel ühesugune. Selliselt avalduvaid reegleid võib nimetada rahva vaimuks, karjavaimuks või kollektiivseks alateadvuseks.
Igal rahval on oma vaim, mida pole aga otse kusagilt näha. A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ on eelkõige eesti rahva vaimu dešifreerimine. Arvata võib, et eestlastel seni paremat piiblit, kui Tammsaare „Tõde ja õigus“ ,ei ole. 2000 aasta taguse juudi rahva vaim on dešifreeritud üldtuntud Piiblis. Selles on 10 käsku. Tammsaare on välja toonud aga vähemalt ühe käsu – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. See käsk on väga sügava sisuga ja tähtsustab armastust. Armastuse nimel tasub vaeva näha. Armastus muudab elu ilusaks. Kui armastus on tulnud, siis hakkad sa armastama oma maad ja rahvast. Sa tahad teha head inimestele, loomadele, puudele ja põõsastele. Ja loomulikult armastad lapsi. Lastele kulutatud töö ja vaev ei tee sind kurvaks, vaid rõõmsaks. Iga hästi tehtud töö teeb samuti rõõmsaks ja ka teised hindavad seda. Selline on olnud eesti rahva elufilosoofia, mis on hoidnud rahvast läbi aegade.
Eesti vaim on väärtus, mida on vaja kaitsta
Kahjuks on moodi läinud vanadele eestlastele võõras filosoofia, mis loeb töö tegemist põlgusväärseks. Ja osa eestlasi on läinud selle võõra filosoofiaga kaasa. See kaasaminek avaldub muuhulgas sündivuse langusena.
Eesti rahva arv on langenud selle kriitilise piiri lähedale, millest allpool algab tavaliselt rahva väljasuremine. Kui meid oleks 10 või 100 miljonit, siis mingid ajutised ühiskonda lagundavad ideoloogilised voolud meie eksistentsi ei ohustaks. Kuid praegu on selline võõras filosoofia ohtlik. Võõras filosoofia on asunud eesti rahvast hävitama.
Eesti rahvas peaks asuma oma igipõliste väärtuste kaitsele. Selle mõistmisel puudub aga üksmeel. Võõraste võimude pikkadel valitsemisaegadel on pidevalt sisendatud, et eestlane peab tegema seda, mida targad võõrkeelsed valitsejad ütlevad. Oma peaga mõelda ei tohi. Võõra võimu teenimist õhutati ka privileegide andmisega.
Nõukogude Liidu ajal oli kirjutamata reegel, et kommunistlikkusse parteisse kuulumine andis õiguse teatud määral seadusi rikkuda ja väiksema töö eest suuremat palka saada. Komparteis harrastati varjatud kujul kriminaalset ideoloogiat.
Kui kommunistid 1917. aastal Venemaal võimu võtsid, siis olid nad sunnitud võimu hoidmiseks vanglast kriminaalkurjategijaid parteisse üle tooma. Kriminaalidele ei meeldi töö ja ebaõigluse tekitamine on nende jaoks normaalne. Kompartei hoidis ühelt poolt korda ja seaduslikkust. Teiselt poolt aga rikkus ise vargsi seadusi. See oli kaksikmoraal – kõik peavad seadusi täitma, välja arvatud mina ise. Ka osa eestlasi läks sellega kaasa ja kannavad sellist mõtlemist tänaseni.
Tööpõlgus ja soov demonstreerida ebaõiglaselt saadud rikkust on kriminaalse mõtteviisi osad, ei sobi tänapäeva ühiskonda. Kuid need elavad visalt edasi, eriti korruptsiooni kujul. Eriti hukatuslik on halvustav suhtumine töösse. Tööd on hakatud meil jälle lugema lollide ajaviiteks. Tegelikult on töö ainus rikkuse allikas, kui silmas pidada kogu ühiskonda. Jutud rikkuse suurendamisest ainult raha liigutamise abil on pettus. Töö tulemused on vaja õiglaselt jaotada. Kui pole õiglust, siis jäävad töö tegijad ikka vaeseks. Siis ei saa tööd rõõmuga teha ja töö tulemused jäävad kesiseks.
Austus õigluse ja töö vastu on loonud maailma kõige rikkama riigi, milleks on Ameerika Ühendriigid. Kahjuks on ka seal viimasel ajal hakanud levima kriminaalse värvinguga tööpõlgus. Laialt on levima hakanud narkomaania. President on mures, kuidas takistada narkootikumide sissetoomist Mehhikost. Kõike, mis on USA-s, ei tasu meil kopeerida. Kuid seda, et Tammsaare poolt kirjeldatud eestlasele omane tööarmastuse ideoloogia ja USA edulugu kandnud ideoloogia on sarnased, tasub tõsiselt võtta. Tööarmastus on aidanud ja aitab ka edaspidi eesti rahvast väljasuremisest päästa.
Õigluse ja töö põlgajad on lühinägelikud
Nad ei ole ka ise lõpuni õnnelikud. Nad hävitavad esmajoones iseennast. Kergelt saadud rahaga ei kaasne automaatselt õnnetunde teket. Neil on vaja kas pidevaid kaaskodanikke halvustavaid demonstratsioonesinemisi või meelemürkide kasutamist. Kaaskodanikesse halvustav suhtumine jätab nad üksi. Nad on end vahel ka üksikuteks tigedateks karvapeadeks nimetanud. Üksindus viib depressioonile. Ilma armastuseta elu viib hukatusse.
Nutikamad naudingujanused tööpõlgurid jõuavad lõpuks ka ise arusaamisele, et midagi on valesti. Kuid enamasti toimub see alles siis, kui laste sünnitamise east ollakse juba väljas. Siis jõutakse arusaamisele, et suhtlemine koera, kuvari ja pudeliga on muutunud kurvaks paratamatuseks. Laias plaanis toob tööpõlgus kaasa ka terve rahva vaesumise.
Hukatusse viivatest väärtushinnangutest vabanemine – keeruline, kuid mitte võimatu
Võitlus kahjuliku võõra filosoofiaga ei ole kahjuks nii lihtne, et kord ütled, mis on valesti ja kohe kõik saavad aru. On ka selliseid tegelasi, kes ütlevad, et neid huvitab ainult õlle joomine Helsingis pargipingil istudes ja Tammsaare lollid jutud tööarmastusest neid ei huvita. Looduse poolt on nii seatud, et karjavaimu muutmine on ainult siis võimalik, kui kari koos on. Ja tööpõlguritest on moodustunud oma kari. Väljaspool karja olevale üksikule karjaliikmele tehtav selgitustöö on kasutu. Selline selgitustöö ei saa muuta sisemist veendumust ehk usku.
Paljud vana aja rahvad on juba aastatuhandeid tagasi hakanud ehitama pühamuid. Nendesse e kogutakse karja ehk ühiskonna moodustavad inimesed kokku. Seal astub ette eeskõneleja, keda kõik kuulavad. Tekib sünkroniseeritud mõttetegevus. Sellises situatsioonis saab eeskõneleja karjavaimu muuta. Eriti siis, kui seda tehakse oskuslikult ja korduvalt. Nii saab vältida kahjuliku mõtteviisi sissetungi. Ka ristiusu kirikutel on olnud oluline roll kaasaegse lääne tsivilisatsiooni tekkes.
Karjavaimu ehk ideoloogia muutumine tekib ka teatrietenduse jälgimisel, kuid vähemal määral, kui jumalateenistusel. Ka televiisori taga istujad on kari, kuid see kari ehk ühiskond on ruumis palju rohkem hajutatud. Ja televiisorist jagatava õpetuse sisu on tavaliselt hüplev ja vastuoluline.
Ristiusu kirik toodi Eestisse võõra võimu poolt. Kuid kristliku õpetuse sisu ja eesti rahva vaimu vahel pole olnud märgata suurt konflikti. See konflikt pole olnud võrreldav praeguse konfliktiga, mis on tööpõlgurite filosoofia ja eesti rahva vaimu vahel. Võitluses tööpõlgurite filosoofiaga tuleb kirikut lugeda liitlaseks.
Põhiline religioonivastane argument on see, et jumal on väljamõeldis. Ja kui jumalat ei ole, siis on kogu religioon mõttetu jama. Carl Gustav Jung on jumala küsimust uurinud ja jõudnud järeldusele, et jumal ja rahva kollektiivne alateadvus (rahva vaim) on sisuliselt üks ja seesama. Igal rahval on oma vaim ja sellest tulenev usk, mis on saadud selle rahva aastatuhandete pikkusest kogemusest.
Piibli õpetuse võib jagada kahte ossa – loodusteaduste osa ja ühiskonnateaduste osa. Loodusteaduste osa on aegunud ja tänapäeva teadusega vastuolus. Kuid ühiskonda puudutav osa kirjeldab probleeme, mis tänapäeva ühiskonda vaevavad. Tsiteerime piiblit (Timeteosele 3:1-5). „Viimseil päevil tulevad karmid ajad. Inimesed on siis enesearmastajad, rahaarmastajad, hooplejad, üleolevad, õela ütlemisega, sõnakuulmatud vanematele, tänamatud, ustavusetud, kalgid oma pereliikmete vastu, järeleandmatud, laimajad, enesevalitsuseta, metsikud, hea põlgajad, reeturid, põikpäised, uhked, lõbuarmastajad, aga mitte jumalaarmastajad, sellised, kes on pealtnäha jumalakartlikud, aga kelle teod seda ei tõenda.“
See piibli jutt kirjeldab ilmselgelt tänapäeva. Kuid ateistid on kuulutanud kogu piibli absurdseks väljamõeldiseks, mis on tegelikkusega vastuolus. Ateistid kas eksivad või valetavad.
Kui vaadata ÜRO poolt inimarengu indeksi alusel koostatud riikide edetabeleid, siis on protestantlikud riigid, kus on luteri usk, edetabeli tipus ja eespool katoliiklikke ja õigeusklikke maid. Rahva usu ja majandusliku heaolu vahel on tugev korrelatsioon.
Me võime veel kaua rõõmsalt elada, kui teeme õigeid valikuid
Eesti rahvas peab jääma kindlaks oma aastatuhandete pikkusele mõtteviisile, kuid tasub tähelepanelikult vaadata ka seda, mis teistele rahvastele on edu toonud ja millise mõtteviisi mõju on laastav olnud.
Nõukogude ideoloogiaga läks suur hulk eestlasi kaasa, kuid kui viimane oma matusteni jõudis, leidus ikkagi piisavalt neid, kelles oli säilinud ürgeestlaslik tööarmastuse vaim ja kes suure vaevaga taastasid Eesti riigi.
Praegune ülemaailmne rikkuse ja nautlemise kultus, millega osa eestlasi on jälle kaasa läinud, jõuab ükskord ka oma matusteni. Oluline on võidelda selle nimel, et selle ajani eesti rahvas ja tema vaim veel säiliks.
Ja praegu on oluline austada neid, kes peavad lugu õiglusest ning tööst ja kasvatavad rõõmuga vähemalt kolme last. Mitte aga neid, kes põlgavad tööd ja laste kasvatamist.
On kurb ja ohtlik, et küllalt suur osa Eesti rahvast seda veel praegu ei mõista ja toetab erakondi, kus õiglusest lugu ei peeta. Pangas oleva rahva raha erakonna arvele ülekandmine on õigluse jalge alla tallamine. Tuleks vähemalt vabandada, et kunagi nii juhtus. Kahjuks ei peeta aga seda vajalikuks. Enesekriitika vajalikkust ei mõisteta. Selline mõtlemine viib lõpuks õnnetusse ja sellest on vaja loobuda.