03.12.2018
Pori loopides ei saa ise puhtaks jääda.
On üldteada, et madalad ja tühised inimesed, kellele meeldib teisi halvustada ja mõnitada, on väga tundlikud siis, kui neid endid satiiriga puudutatakse.
Nii avaldas ERR 28. novembril Madis Seppam följetoni “NALJANURK | Indrek Tarand tungis 8-aastase poisi sünnipäevapeole”. Selles kirjeldatakse, kuidas Indrek Tarand meeleavaldusel käitus ja kuidas ta hiljem läbi muda minema lohistati, kuid tänu Reformierakonnale sai sotside rändepakt siiski õnnistuse.
“Võidujoovastuses Indrek Tarandil oli aga endiselt hammas verel ning pärast “verise esmaspäeva” sündmusi otsustas mees vanalinnas pidu jätkata. Tarand tungis sisse esimesse ettejuhtuvasse pitsarestorani, kus parasjagu pidas oma kaheksandat sünnipäeva pahaaimamatu väike Michael-Toomas. Pealtnägijate sõnul ronis eurosaadik jalgupidi lauale pitsade otsa ning kutsus lapsi üles sotse valima. Samuti loopis mees sünnipäevakülalistele brošüüre Karl Marxi õpetussõnadega,” on vaid üks neid kirjeldusi, mis provokaatori “õrna hinge” puudutasid.
Mõistagi see jutt “nalja- ja vembumehele” Tarandile ei meeldinud ja hakkas kolmapäeva hilisõhtul rahvusringhäälingu toimetusse helistama, ja nõudma kõnealuse följetoni eemaldamist. Nagu ütleb toimetaja Rain Kooli, olid need leebelt öeldes vahelduvas viisakus- ja nõudlikkusastmes.
“See följeton osutas nimelt ka, et satiir, huumor või pullimine sobib nii mõnelegi avaliku elu tegelasele täpselt nii kaua, kui see on enda või vähemalt oma leeri satiir, huumor või pullitegemine. Kui aga senine humorist või pullitegija juhtub korraga ise kujunema satiiri või huumori objektiks, on suhtumine hoopis teine,” võtab Rain Kooli oma loos “Indrek Tarand ja huumori talumatu kergus” kokku.
Följeton on satiiriline või humoristlik ajaleheartikkel, mis taotleb väärnähtuste teravmeelset naeruvääristamist, ilukirjanduslik vorm, tõe vastand, rõhutatult mittetõsi ka siis, kui näib edasi andvat päriselt toimunut või sisaldab erinevate avaliku elu tegelasteks hakanud inimeste nimesid, selgitab ERR.
Selgub, et Indrek Tarand, kes ise oma sopalugudes klassikute ütlusi pillub, ei tea följetoni mõistet, või vastupidi, ta teab, aga ei suuda oma tühises hingenatukeses ära seedida seda, mida teiste pihta loobib, ja millega nüüd ise molli sai.