Viimasel ajal on Eestit vapustanud mitu alaealiste noorte sooritatud tapatööd ja see paneb ühiskonna mõtlema – millest see küll on tulnud, et noored on nii julmad?
Tavaliselt on sellised noored pärit purunenud ja problemaatilistest peredest, mis pole ka erakorraline, aga probleemid on märgatavad sügavamaid, ja päris kindlasti ei tohi see küsimus muutuda traditsioonilise pere ründamiseks, nagu liberaalses lapsi ja peret vihkavas riigis kombeks on. On teisigi teravaid nurki.
Üldiselt aga on Eestis riigis loodud sellised tingimused, kus inimesed “keeravadki ära” – purustatud on palju identiteete, mis hoiavad inimesi moraalsetes raamides, tekitatud on palju pikaajalisi ärevusi, mis viivad depressioonini, ühiskonda on kõvasti lõhestatud ja vastandatud. Sellises ühiskonnas kasvavadki katkised inimesed.
Kui jälgida meie telekavasid, siis on näha, kui palju on seal kriminaalseid ja muidu vägivallafilme, Duol on spetsiaalne kanal, kus näidatakse maailmas reaalselt toimunud kuritegusid kõige võikamate üksikasjadeni välja, krimižanr on nagu eelisseisus – ja ei maksa arvata, et see jätab just noortele muljet avaldamata. Vene sarja Brigada kohta väidetakse, et see hävitas Venemaal vähemalt ühe põlvkonna moraali täielikult, sest seriaalis heroiseeriti noorte meeste kuritegelikke gruppe.
Krimižanr on põnev, kuid see ei piirdu ju ainult “hea ja paha võitlusega”, kus hea võidab ja paha läheb vangi. Tänapäeva kiire maailm toodab palju ebastabiilseid, kliima- ja sõjaärevuses, uue (seksuaal)identiteedi otsingus ja muudel põhjustel halva närvikavaga inimesi, kellest paljudel “viskavad hammasrattad üle” ja nad korraldavad massimõrvu, seda eriti läänelikus liberaalses ühiskonnas, kus “sallivuse” kultus on vihkamist pigem süvendanud. Kui sellised inimesed vaatavad pidevalt krimifilme ja -saateid, siis võivad nad sealt saada “ideid” oma mõrvamõtetele…
Siit tasubki üle minna “sallivusele”, mida Läänes igati ergutatakse, aga olemuselt on see ikkagi suunatud sellele, et “pahadele” tuleb kere peale anda, siis muutuvad nemadki sallivaks ja me oleme kõik üks salliv pere. Uusmarksismist nakatunud liberalism suunabki noored võitlusesse, barrikaadidele Palestiina, puurikanade, LGBT, soolise võrdsuse ja palju muu suhtes. Need võivad tunduda õilsate üritustena, aga nad ikkagi suunavad kellegagi võitlema, kedagi põrmustama, kellegi tõde ja tegevust maha tegema. Noortes köetakse üles viha kellegi vastu, neile näidatakse kätte vaenlane ja suunatakse võitlusesse – ja kuigi loosungid räägivad armastusest kõigi ja kõige vastu, on tulemuseks sügav vihkamine kellegi vastu. Ka hiljutist tõrvikurongkäiku vaenanud vasaknoored kandsid küll plakateid armastusest, aga üritasid samas teise maailmavaatega inimeste pühadeüritust kisaga ära rikkuda.
Eesti riiklik poliitika on suunatud vastandumisele. Nii on EKRE-t kõvasti demoniseeritud, mis on tekitanud vaenu põlvkondade vahele, sest vanemad inimesed toetavad rahvuskonservatiivseid põhimõtteid, noori aga teevad meedia, riiklik propaganda ja haridussüsteem liberaalideks ja vasakpoolseteteks. Võimupoliitika õhutab igal pool vastuolusid, näiteks ka tuuleparkide puhul – ja noored kasvavad üles keskkonnas, kus kõik on kõigi vastu, kõik võitlevad, on keegi, keda on lubatud “peksta” (konservatiivse maailmavaatega ühiskonnaosa, tuuliku- ja vaktsiinivastased) – muidugi viivad noored selle suhtumise ka endi keskele, suhete klaarimisse.
Problemaatilised on ju ka võitlused näiteks soolise võrdsuse või homosallivuse osas: feminism ergutab vastandumist meestele ja nende sunniviisilist ümberkasvatamist, LGBT puhul on ka vaja need, kellele homoseksualism ei meeldi (eriti poistele), maha suruda – on väheusutav, et sallivuslikes kavades aktsepteeritakse mõne noormehe arvamust, et talle küll omavahel semmivad poisid ei meeldi, tal ei lasta oma isikliku veendumuse juurde jääda, vaid ta muudetakse kohustuslikult “sallivaks”, tegelikult aga peab ta vastumeelsuse maha suruma. See on moraalne vägivald loomuliku arvamuse vastu.
Praegune liberaalne ühiskond tekitab sedavõrd palju vaenlasi ja barrikaade, et sellisest keskkonnast ei saagi tulla tolerantseid ja armastavaid inimesi. Kogu ühiskond on ärevil, vastanduv, teisi mitteaktsepteeriv, see ongi vihkamise taimelava. Aga hoidke vihakõneseadus siit kohe kaugemale – see vaid süvendab vaenu, sest määrab ära need, kes on süüdi “viha õhutamises”. Paradoksaalne on ka see, et vasakliberaalne narratiiv eeldab, nagu oleks olemas Suur Kurjus ise – see tähendab, et tekkinud vaenul polevat põhjusi, vaid keegi lihtsalt on kuri. Aga isegi Ruanda genotsiidil oli põhjus, põlluharijatest hutude ja karjakasvatajatest tutside vaen maade pärast, kus Aafrika vaesus ajas kaks erineva elatisega rahvast verd valama.
Eesti ühiskond ei ole juba ammu hea koht elamiseks, sest palju head on siin purustatud; see, mis meid edasi viis, on suures osas “tühistatud”, moraalne ja eetiline tase on langenud, suuresti riiklikul tasemel (ministrid ei vastuta grammigi oma vigade eest). Valga mõrv ei räägi ainult “hukkaläinud” noortest, vaid lammutatud ühiskonnast. Kõik see algas 2014. aastal kooseluseaduse impordiga, pärast mida on Eestimaa olemus osaliselt varemeteks muutunud. Haridussüsteem, kus eksameid ja vastutust enam pole, kuid on kaasamine, loob noortest pirtsakad ja vastutustundetud “lumehelbekesed”, kes satuvad iga asja peale ärevusse ja on siis ettearvamatud.
Ja see allakäik jätkub vähemalt seni, kuni võimul on destruktiivsed Reformierakond ja Eesti 200 oma “ligide”, “krikade”, “pakostade”, “jollerite”, “terraste” ja paljude teiste hävituspataljonlastega. “Liberaalne demokraatia” on muutunud õudusunenäoks Kanadas, Lääne-Euroopas ja nüüd ka Eestis, seda kõigi nende “mitmekesisuste” kaudu, mis tähendab vastandumiste ja konfliktide arvu kasvu, mitte nende kadumist.
Uued Uudised