10.06.2024
Hetk Ukraina sõjast – ega mehed ilmaasjata küüru tõmba ja kõrvu kinni kata. Pilt on illustratiivne.
Keskkonnamõjude uuringute tulemustega tasub alati ettevaatlik olla, sest keegi ei telli neid, saamaks võimalikku negatiivset vastust – oodatakse ikka konstanteeringut, et kõik on kõige paremas korras.
BNS vahendab: “Seoses Nursipalu harjutusvälja laiendusega tellis riigi kaitseinvesteeringute keskus (RKIK) mürauuringu, mis selgitas, et müra normtase on piirkonnas ületatud paaril päeval aastas. RKIK-i tellitud ja Akukoni teostatud mürauuringu eesmärk oli militaarmüra regulatsiooni põhimõtete ja nõuete järgi kaardistada müra levik Nursipalu harjutusväljal 2023. aastal, mudeldada arendusplaanide järgne olukord, tulemusi võrrelda ja anda omapoolsed soovitused. Uuringust nähtub, et 2023. aastal toimunud tüüpilisel aktiivsel harjutuspäeval, mida on aastas kuni 100 päeva, ning suurima laskude arvuga päeval, mida on kuni 20 päeva aastas, militaarmüra normtaset harjutusväljale lähimate eluhoonete juures ei ületatud. Uuringust nähtub, et laskmistest tekkiv müra ei ületa praegu ega ka tulevikus taset, mis põhjustaks ehitus- või kuulmiskahjustusi.”
Olin kümmekond aastat Viljandimaa ajalehe Sakala maaelureporter, kes kajastas muuhulgas ka tülisid ja proteste, kui kusagile taheti rajada uus sigala, silohoidla või mõni muu objekt, millest oli karta, et see hakkab häirima kohalike inimeste igapäevaelu, kas siis haisu, pinnase- ja vee reostuse, müra või mingi muu teguriga. Seetõttu käisin sageli ka avalikel koosolekutel, kus inimestele tutvustati arendaja poolt tellitud keskkonnamõjude hinnangut.
Võin kinnitada, et mitte kunagi ei tulnud mitte ühestki sellisest hinnangust välja, et konkreetne objekt ei tohiks sinna kerkida, sest mõju on inimese jaoks liiga häiriv. Alati teatati mõjuhinnangus, et kui häirivaid tegureid ongi, siis on nad minimaalsed, inimesed peaaegu ei tunnegi neid ja selle vähesegi laseb arendaja kõrvaldada.
Ja peaaegu alati selgus, et nii lilleline olukord siiski pole, tulevad nii hais, müra, reostus kui ka muu. Kui inimesed annavad võltsaruandele heakskiidu, siis hiljem enam midagi peatada ei saa ja edaspidi tuleb koos häirivate faktoritega elada. Ning alati kukub sellest kinnisvara hind.
Olen ise üles kasvanud Viljandimaal Riuma külas asuva Kõksi laskepolügooni kõrval, kus on tulistatud Nõukogude Armee ajast praeguse Kaitseliidu õppusteni ning võin kinnitada, et ellu jäävad kõik, aga elukvaliteeti seal pole. Riumas juhtus nii kaevude veesoonte kinnivajumist kui korstnatesse pragude tekkimist, kui kõmakad olid ära käinud.
Sellega seoses veel üks hoiatus. Kui kusagile rajatakse mingi saastav objekt, siis alati väidetakse, et kaasaegne tehnoloogia võimaldab ka kõige suurema solgi joodavaks veeks muuta. See ongi õige – aga see tehnoloogia on väga kallis. Kui riiki ja ettevõtlust tabab majanduskriis, siis lülitatakse raha säästmiseks tehnoloogilistest protsessidest üksteise järel välja need kõige puhastavamad, kuid samas kõige kallimad lülid. Kui tehnoloogia teeb solgist joogivee, siis esmalt kaob kokkuhoiurežiimil see protsess, mis muudab vee joodavaks – see kõlbab jõkke lasta, aga juua enam ei kõlba. Siis jääb ära protsess, mis teeb vee normaalseks – loodus kannatab selle puhastatud vee välja, aga hea tema jaoks see enam pole. Jne, jne. Tehnoloogia võib hea olla, aga määravaks saab see, kas arendajal on raha, et kõiki puhastusprotsesse töös hoida.
Nursipalu rahvale tahaks soovitada – ärge tõtake hurraaga rohelist tuld vilgutama, muidu elategi sõja eelharjutusruumis!
Jüri Kukk, toimetaja