Terrorismi ohvrite ja mõju võrdlemine mistahes teiste surmapõhjustega on amoraalne ja kohatu

Kui räägitakse terrorismiohvritest, kiputakse neid sageli võrdlema teistes olukordades hukkunutega, ja siis jääb kõlama kaudne mõte – mis te virisete terrorismi üle, kui liikluses hukkub kümme korda rohkem inimesi, terroriaktis hukuvad nad lihtsalt kõik korraga.

See mulje pole sugugi laest võetud, sest Euroopas teeb kõige laastavamat tapatööd sisserändega kohalehiilinud džihaaditerrorism, ja vasakliberaalidele on ju nende kahe seostamine valus – kuigi ilma migratsiooni ja sellest tekkinud kogukondadeta ei saaks ka äärmuslaste rakukesed ennast varjata ja aktsioone ette valmistada.

Postimehe Meie Eesti veerus ütleb toimetaja Erki Koort: “Euroopa kaotab organiseeritud kuritegevuse tõttu ilmselt rohkem inimelusid kui terroritegude tõttu. Kõlapinda saanud terroriteod on ühe korraga suurema hukkunute arvuga.”

Terrorismiohvite arv võib olla ka sadu kordi väiksem kui liikluses, tuleõnnetustes või uppumistes hukkunute arv, kuid see ei muuda fakti, et viimastel juhtumitel on tegu õnnetussurmadega, samas kui terrorism on otsene ja tahtlik tapmine. Kuritegevuses omakorda on suur osa hukkunutest siseringist ehk siis surevad nad omavahelistes arveteklaarimistes – täiesti kõrvalseisjaid hukkub kõvasti vähem. Islamiterrorism on kõige räigem, sest selle puhul tapab inimene jumala nimel nii enda kui ka arvukalt teisi süütuid kõrvalseisjaid.

Europoli juht Catherine De Bolle ütleb Meie Eesti rubriigis: “Näeme paremäärmusliku ekstremismi ja terrorismi tõusu Euroopas, kuid me ei saa anda sellest terviklikku ülevaadet, sest meil puudub ühine ja kokkulepitud arusaamine, kust siin piir läheb. Arvud on fragmenteeritud, kuid tõus on olemas. Samuti on tõusuteel vasakäärmuslus. Siiski tuleb öelda, et kõige vägivaldsem ja ohvriterohkem terrorismiliik on jätkuvalt džihaadiga seotud terrorism.”

Ka Catherine De Bolle puhul paistab siiski välja see, et kuigi ta jätab pühasõdalaste tagasilubamise iga riigi valikuks, kaitseb ta kaude terroristide väidetavaid õigusi.

“Süüriasse ja Iraaki läinud ning sealt naasvate võitlejate puhul on vastutus igal liikmesriigil. Europol jälgib olukorda iga päev ning suurenev väljakutse on info jagamine liikmesriikide vahel, milleks me pakume suurepärast võimalust. Naiste ja laste naasmine konfliktipiirkonnast on samuti iga riigi valik. On selge, et inimeste viibimine konfliktipiirkonnas on olnud erinev. On neid, keda treeniti võitlejateks, aga ka neid, kes tegelesid näiteks logistikaga,” arvab Europoli juht.

Võib-olla ei ole ISIS-e logistik või IT-mees tõesti kedagi tapnud, aga tema tegevus on soodustanud tegelike tapjate tegevust ning ka koju naasnuna on ta selle ideoloogia edasiviija, mille nimel ta Islamiriiki läks. Ka “ISIS-e pruudid” kasvatavad Euroopas üles tulevasi džihadiste, sest Süüria vanglatest tulevate uudiste järgi ei kahetse enamik neist oma valitud teed, vaid neil on kahju Islamiriigi kadumisest.

Terrorism on nähtus, mida ei saa kuidagi õigustada, sest tuhanded süüta inimesed saavad nende süül pommidest tükkideks rebitutuna otsa.