18.10.2021
Melbourne on pandeemia olukorras kui rindelinn.
Austraalia suuruselt teine linn Melbourne on olnud koroona tõttu suletud 260 järjestikkust päeva – sellega hoiab Melbourne maailma linnade seas üsna kaheldava väärtusega rekordit. Ranged koroonapiirangud meenutavad muretekitavalt palju Orwelli „1984“ totalitaarset düstoopiat, kirjutab Melbourne’is elav kirjanik Megan Goldin.
Uudised COVID-19 pandeemia kõrgpunktis vaevelnud Itaaliast, Indiast ja New Yorkist olid paljudele austraallastele niivõrd hirmutavad, et nad olid valmis loobuma elementaarsetest vabadustest. Ent erinevalt näiteks Ühendkuningriigist kehtestavad Austraalia tervishoiuametnikud piiranguid ilma, et selgitaks nende aluseks olevaid teaduslikke põhjendusi. Paljud eksperdid näiteks kahtlevad õhtuse ja öise liikumispiirangu tõhususes ja hoolimata kehtestatud liikumispiirangutest levis viirus Melbourne’is ikkagi palju kiiremini kui näiteks Sydney’s, kus piirangud lõpetati varem. Seda põhjusel, et inimesed rikuvad piirangureegleid salaja.
N-ö null-COVID-i eesmärgi poole püüdlemine on toonud kaasa demokraatia lagunemise. Parlament ei ole saanud kuude kaupa oma tööd teha, valitsuse kampaaniad on julgustanud inimesi üksteise peale kaebama, teavitama reegleid rikkuvatest naabritest. Selle jaoks avati isegi politsei otseliinid. Parkides mängivad lapsed põgenevad tõukeratastel politseinike eest.
Maskikandmine on kohustuslik ka välitingimustes, isegi täiesti tühjal rannal jalutades. Korralduse rikkujaid trahvitakse, aga võidakse ka panna käed raudu ja mask sunniviisiliselt ette, või hoopiski arreteerida. Eriti orwellik on aga protestide korraldamise keeld. Protestide organiseerijad, kelle hulgas oli ka näiteks üks lapseootel naine, arreteeriti nende endi kodudes. Keelatud on ka jumalateenistused, isegi väikestes gruppides ja õues.
Austraaliasse reisimine on sisuliselt võimatu. Ent Austraaliast lahkumiseks on vaja Põhja-Korea stiilis reisiluba. Osariikide piiride sulgemine on lahutanud peresid ja põhjustanud seninägematuid raskusi. Kiiret meditsiinilist abi vajanud inimesed on surnud, kuna suletud piiride tõttu ei ole olnud võimalik pääseda lähimasse haiglasse. Enne piiride sulgemist reisile läinud inimesed jäid massiliselt kodutuks, paljud elasid kuude kaupa autos või telgis. Koju ei lubatud isegi topeltvaktsineeritud inimesi.
Mujal maailmas on neid, kes justkui kadestavad austraallasi, arvates et austraallased pääsesid pandeemiaga seoses hullemast. Kuid piirangute ja sulgemiste tõelised tagajärjed alles selguvad. Suremus COVID-isse on Austraalias tõesti olnud madalam kui mujal, samas on pilt mitmel teisel rindel katastroofiline. Psühholoogid ja perearstid räägivad uimastite tarvitamise, söömishäirete, koduvägivalla, laste seksuaalse ärakasutamise, koolist puudumise, depressiooni, ärevushäirete ja enesevigastamise järsust kasvutrendist.
Isegi kõrge vaktsineerituse protsent ei pruugi kaitsta kõige haavatavamaid COVID-i eest, rääkimata teistest haigustest, mis võivad hakata Austraaliat laastama nõrgenenud immuunsuse tõttu, mida põhjustab vähenenud kokkupuude teiste viirustega. Sydney on küll piiranguid leevendanud, kuid paljudes teistes osariikides jätkatakse endiselt hukatusele määratud null-COVID-poliitikaga.
Allikas: The Telegraph