24.05.2021
Kunagi olid nad liitlased. Pilt on illustratiivne.
Venemaa suursaadik Ühendkuningriigis, Andrei Kelin, kirjeldas kahe riigi suhteid hiljuti kui „külmumistemperatuuri lähedal“ olevaiks. Kelini otsekohesus pani nii mõnegi diplomaadi kulmu kergitama, ehkki selline kommetaar ei peaks tulema kellelegi suure üllatusena. 1917. aasta bolševistlikust revolutsioonist saadik on Venemaa ja Suurbritannia suhetes olnud vaenulikkus pigem normiks, mitte erandiks, kirjutab briti ajakirjanik ja kirjanik Giles Milton.
Konfliktide rida on pikk; kõige hiljutisematest intsidentidest tasub kasvõi meenutada Suurbritannia pinnal toime pandud Georgi Malkovi mõrva (1978), Aleksander Litvinenko mõrva (2006) ning Sergei ja Julia Skripali mürgitamiskatset (2018), mis viis 23 Vene diplomaadi väljasaatmiseni.
Teisalt on olemas ka tasakaalustav pool, peamiselt Gorbatšovi ja Jeltsini ajast, samuti ebakindel liit Staliniga II maailmasõja ajal. Ent pealtnäha sõbralik suhtlus Staliniga oli tegelikkuses habras ja sügavalt skisofreeniline, nagu selgub Briti riikliku arhiivi seni väheuuritud toimikutest. Näiteks sisaldab üks dokument plaani alustada sõda Nõukogude Liiduga; sõda, mis oleks pidanud leidma aset kahe kuu jooksul pärast Saksamaa alistamist.
Lugu saab alguse 1945. aasta Jalta konverentsilt, kus Churchill lausus toosti oma nõukogude liitlastele. „Tegemist ei ole ei liialduse ega petliku komplimendiga, kui ütlen, et peame marssal Stalini elu oma lootustele ja südametele kõige kallimaks… Meil on sõber, keda saame usaldada ja ma loodan, et ka tema tunneb meie vastu jätkuvalt sama.“ Churchill lootis, et tema meelitlev toon julgustab Stalinit toetama plaani demokraatlikust sõjajärgeset Euroopast.
Kuid Stalinil ei olnud mingit kavatsust anda käest kontroll Kesk- ja Ida-Euroopa riikide üle ning ta oli valmis taganema Jaltas antud lubadustest. Stalini kahepalgelisus hirmutas Churchilli ja viis plaani koostamiseni, mille järgi taheti rünnata endist liitlast. Mai alguses, vaid mõned päevad pärast Berliini vallutamist Punaarmee poolt, käskis Churchill koostada ulatusliku pealetungiplaani Nõukogude Liidu vastu – „Operatsioon mõeldamatu“.
Rünnakuplaani eesmärk oli allutada Venemaa „USA ja Briti Impeeriumi tahtele“. Plaani peakoostaja oli brigadir Geoffrey Thompson, endine Kuningliku Suurtükiväe komandör ja Ida-Euroopa ekspert. Thompsoni ülesanne oli mõelda välja, kuidas viia ellu mõeldamatu – üllatusrünnak nõukogude vägedele kaheksa nädala jooksul pärast relvarahu sõlmimist.
Rünnaku alguskuupäevaks oli märgitud 1. juuli 1945. Tegemist pidi olema mastaapse relvastatud konfliktiga, kuhu oleks olnud kaasatud enam kui 8000 võitlusmasinat ja Ameerika, Briti, Kanada ning Poola väed. Samas oli Venemaal sel hetkel 170 diviisi Lääne 47 vastu, seega tuli Thompson välja plaaniga kaasata rünnakusse ka Wehrmachti ja SS-i sõdureid.
Thomsponi plaan oli viimse detailini läbi mõeldud, lisaks uskus ta, et ekspordi peatamine Venemaale pigistaks Punaarmee kõri kinni – 1945. aastal sõltus Nõukogude Liit suuresti Ameerikast eksporditavast lõhkeainest, kummist, alumiiniumist ja vasest.
Churchilli sõjaline nõunik kindral Hastings Ismay oli plaani suhtes siiski skeptiline ja lugenud Thomsponi ideest kaasata ka Wehrmachti ning SS-i sõdureid, haaras teda õud. Niisugune plaan oli tema sõnul demokraatlike riikide liidritele täiesti vastuvõetamatu. Venemaa, olulise liitlase ründamine kohe sõja lõppedes, oleks Ismay sõnul mõjunud brittide moraalile katastroofiliselt.
Ei ole teada, kas plaani üle ka ameeriklastega nõu peeti, ehkki on olemas kirjalikud tõendid selle kohta, et kindral Pattoni arvates oli liitlastel moraalne kohustus toetada Stalini poolt anastatud riike.
Seega, Briti staabiülemate vastuseisu tõttu jäi „Operatsioon mõeldamatu“ käivitamata ja lükati ametlikult tagasi 8. juunil 1945. Churchillil oli sellest kahju ja ta ütles tolleaegsele välisministrile Anthony Edenile, et kui Stalini territoriaalsetele ambitsioonidele lõplikku vastulööki ei anta, „on kolmanda maailmasõja vältimiseks väga vähe lootust“. Ta hoiatas, et Punaarmee muutub peagi võitmatuks.
Kuid see kõik ei veennud staabiülemaid, plaan arhiveeriti ning lisati valitsuse Venemaa kausta nimetusega „Oht Lääne tsivilisatsioonile“ – hea meeldetuletus selle kohta, et Suurbritannia ja Venemaa suhted ei olnud II maailmasõja järgselt mitte lihtsalt „külmumistemperatuuri lähedal“ nagu praegu, vaid ohtlikult lähedal sõjale.
Allikas: The Telegraph