09.10.2021
Brüsselil on teistsugune arusaam kui liikmesriikidel. Pilt on illustratiivne.
Sel nädalal otsustas Poola ülemkohus, et osa Euroopa Liidu lepingutest on vastuolus Poola põhiseadusega ja et Poola põhiseadus on EL-i õiguse suhtes ülimuslik. Euroopa Liit muidugi ei leppinud mõttega, nagu võiks Poola kõrgeim kohus olla riigi õigusküsimustes lõplik otsustaja, kirjutab Ross Clark The Telegraphis.
EL-i õigusvolinik lubas Poolale kättemaksu, öeldes et „on olemas vahendid, millega taastada Euroopa õiguse ja Euroopa Kohtu ülimuslikkus otsuste jõustajana“. Euroopa Parlamendi president Davide Sassoli hakkas samuti verbaalselt rusikatega vehkima ja teatas: „Poola tänasel otsusel on kindlasti tagajärjed. EL-i õiguse ülimuslikkust ei tohi kahtluse alla seada.“
Ent kas pole siis suveräänse riigi peamiseks määratluseks, et riigis kuulub ülim otsustusõigus riigi enda parlamendile ja kõrgeimale kohtule? Tähtis ei ole mitte see, kas mõningad, või ehk isegi enamik otsustest langetatakse riigis koha peal, vaid see, kus otsustatakse riigi jaoks kõige põletavamad küsimused. Kui seda tehakse kusagil riikideüleses kohtus – nt Euroopa Kohtus või Euroopa Inimõiguste Kohtus –, siis on riigi valitsusel õigus neid otsuseid ignoreerida. Vastasel juhul on riiki kaotanud oma suveräänsuse.
Just siin erinebki EL teistest ühendustest üle kogu maakera. Näiteks ei ole võimalik, et mingi Vaikse ookeani partnerluse raames tekitatud institutsioon saaks muuta kehtetuks Austraalia kohtute otsuseid. Washingtonis tegutsevatele USA ülemkohtu kohtunikele ei hinga kuklasse Ameerika Ühendriikide-Mehhiko-Kanada koostööleppes sätestatu. Mõte, et Mehhiko või Kanada kohtunikel võiks olla USA ülemkohtunike otsuste osas mingigi sõnaõigus, tundub lausa absurdsena. Kuid just nii käitutakse praegu Poolaga homode küsimuses – Euroopa Komisjon on alustanud Poola suhtes õigusmenetluse nn homoideoloogia vabade tsoonide küsimuses.
Mõned võivad ju mõelda, et Poola suhtumine homoõigustesse ongi vale ja EL-i sekkumine igati tervitatav. Kuid reaalsus on see, et Poola on suveräänne riik, kus niisugused otsused on igati seaduspärased.
Euroopa Liidu juhtkond peab õigusliku haarde olemasolu kahtlemata ühenduse suurimaks tugevuseks. Kuid tegelikult on vastupidi – sellel on hävitav mõju. Ühendkuningriigi lahkumist võidi ju pidada n-ö parandatavaks eksimuseks, kuid Poola lahkumine tähendab EL-ile hingekella löömist. Poola peaminister Mateusz Morawiecki küll kinnitas kohtu otsuse järel, et Poola jääb liikmeks edasi. Ent kui riik peab valima – ja tundub, et ühel hetkel Poolale see valik peale sunnitakse –, siis ei ole sugugi nii iseenesestmõistetav, et suveräänsuse säilitamise asemel otsustakse vabakaubanduse, arendusrahapakikeste ja töötajate ning elanike vaba liikumise kasuks. Vastupidi, üha enam võib tajuda, kuidas poolakad – kes on teiste riikide tänitamist väga pikalt välja kannatanud – valivad suveräänsuse. Ja kui see juhtub, siis ei tule ilmselt pikalt oodata ning Ungari on järgmine.
EL saaks seda vältida, astuda sammu tagasi ning lõdvendada oma õiguslikku haaret, kirjutada konstitutsiooni punkt, mille järgi ei ole Euroopa Kohtu otsused rahvusriikide ülemkohtute osas ülimuslikud. Kuid EL-i senises tegevuses ei viita paraku mitte miski sellele, et ollakse valmis vabatahtlikult võimu loovutama. Oma võimuahnuses on EL end ise hukule määranud.
Allikas: The Telegraph