30.09.2021
Hiina söeelektrijaam Šanghai lähistel.
Energiahindade tõusu valguses on oluline jälgida ka Hiinas toimuvat, sest sealne energiakriis raputab kogu maailma, kirjutab The Daily Telegraphi majandustoimetaja Ambrose Evans-Pritchard.
Hiina elektrijaamade söevarud on kahanenud kriitilise piirini ja viimastel päevadel on mitmetes tootmisettevõtetes tulnud ette elektrikatkestusi. Piirkonnad, mis annavad 70% Hiina SKT-st on sunnitud piirama elektri kasutamist ja mõnel puhul on tootmine täiesti seiskunud. Kirde-Hiinas on ka miljonid majapidamised jäänud elektrita, majad on külmad ja pimedad. Mitmel pool on elektrikasutusele pandud peale piirangud.
Ühe allika kohaselt otsitakse turul kivisütt, kuid seda ei ole võimalik hankida hetkel isegi mitte väga kõrge hinna eest. Jaapani keskpank ennustab Hiina majandusele selleks kvartaliks 0,2% langust ja kogu aastaks pea olematut majanduskasvu.
On üsna hämmastav, et ülemaailmne turg suhtub Aasia energiakriisi nii muretult. Sealne probleem kattub ajaliselt Ameerika ja Euroopa kriisiga, kus on hakatud koomale tõmbama fiskaalstiimuleid, samuti on Lääne pangad hakanud tärkava stagflatsiooni eel oma tingimusi karmistama.
Uudised Hiina n-ö Lehmani hetkest, ehk Hiina ühe suurima kinnisvaraarendaja Evergrande’i kokku kukkumisest, on varjanud teised ja palju suuremad probleemid. Hiina liider Xi Jiping on andnud väga teadlikult löögi Hiina kinnisvarasektorile, ohverdades selle ühiskondliku kontrolli säilitamise ja ressursside edasise väärkasutamise vältimise nimel.
Ehitussektor moodustab Hiina SKT-st umbes veerandi ja annab tööd umbes pooltele maailma koppadest, kraanadest ja tsemendisegumasinatest. Kinnisvara kaudu voolab raha eemale rohe- ja kõrgtehnoloogiast, robootikast, pilveandmetöötlusest ja mujalt sarnastest sektoritest, kus käib aga tõsiselt äge konkurentsiheitlus.
Hiina tööealiste elanike arv väheneb kiiresti, abielusid on viimase seitsme aasta jooksul sõlmitud varasemast kolmandiku võrra vähem, lapsi sünnib vähem ja migratsioon maapiirkondadest on sisuliselt peatunud. Kinnisvaraostjaid jääb üha vähemaks, samas käib kinnisvaraäri pigistamisega käsikäes ka süsinikukoguste piiramine. Xi on lubanud hakata vähendama süsinikukoguseid alates 2030. aastast, 2025. aastaks vähendatakse 25% SKT ühiku kohta ja sel aastal toimub 3%-ne energiamahukuse vähendamine.
Xi teab, et maksab venitamise eest üsna kallist hinda, sest Euroopa ja USA on alustanud rohepöördega ning Hiinale võidakse peagi panna peale kõrged süsinikumaksud. Järjest antakse välja erinevaid korraldusi energia säästmiseks. Parteiametnikud on mobiliseeritud võitluseks CO2 rikkumistega. Samas ei ole 20 provintsi selle aasta energiakärbete eesmärki täita suutnud. Metalli-, tsemendi- ja alumiiniumitööstusele on seatud tootmispiirangud. Neid piiranguid rikuti esimesel poolaastal, mis tähendab, et aasta teisel poolel tuleb tootmist eesmärkide täitmiseks suurelt vähendada. Seda ongi juba tunda, näiteks rauamaagi hinnatõusuga.
Hiina energiakriisi põhjused on põhimõtteliselt samad nagu Euroopaski. Covid häiris globaalset kütuseturgu, lisaks äärmuslikud ilmastikuolud – hüdrojaamade tööd häirinud põud ja konditsioneeride massiline kasutamine kuumal suvel. Tulemuseks oli plahvatuslik söe- ja gaasinõudluse tõus.
Ukraina gaasiettevõtte Naftogaz tegevdirektori Juri Vitrenko sõnul on nõudluse hävitamine kutsunud juba esile julma pöörde ja gaasihinnad on ilmselt saavutanud oma kõrgeima taseme. See võib tunduda kummalisena olukorras, kus laovarud on nii ohtlikult madalad. Ka Ühendkuningriigi lepingute futuuriturg näitab hindade jätkuvat kasvu. Ent turg muutub ikka siis, kui seda kõige vähem oodatakse. Kui Hiina majandus aeglustub tõesti nii kiiresti, nagu kahtlustavad kahtlejad, siis teeb Hiina sellega maailmale suure teene ja hoiab sel talvel ära poliitilised kriisid Euroopas.
Mitte ükski valitud valitsus ei ela üle kaotust energiajulgeoleku üle – ega peakski elama. Hiina võib hoida ka ära vastureaktsioonid kliimaneutraalsuse poliitikale ja seda väga keerulisel hetkel – ajal, mil uued, fossiilkütuseid asendavad energiaallikad ei ole end veel tõestanud. Seega kõik, kes pole kliimaskeptikud, peaksid hoidma Xi Jinpingile pöialt.
Allikas: The Telegraph