05.04.2021
Euroopa Komisjon tahab “Euroopa projekti” raames ning pandeemia katte all tekitada võlaliidu. (Foto: Scanpix)
Saksamaa konstitutsioonikohus on asunud taas tegutsema ja Euroopa päästerõngana plaanitud taastefond on pandud pausile, kirjutab The Telegraphi majanduskolumnist Ambrose Evans-Pritchard.
Iga korraga muutub Saksamaa konstitutsioonikohtu sekkumine ohtlikumaks. Viisaka palve asemel esitati seekord Saksamaa presidendile nõudmine. Kannatus on otsakorral. Kohtule ei meeldinud katsed kiirendada Saksamaa nõusolekut EL-i 750 miljardi euro suuruse taastefondi saamiseks – vahend, mis võimaldab Euroopa Komisjonil esmakordselt koguda kapitaliturgudelt suuri summasid. See annaks Brüsselile võimaluse mängida ülisuurte n-ö mustade fondidega, mis omakorda tooks kaasa muudatused EL-i põhiseaduslikus korras.
Kohtunikud nõuavad, et otsused taastefondi lubamiseks pandaks ootele seniks, kuni on läbi vaadatud Saksamaa euroskeptikutest professorite kaebused; selleks võib kuluda kuid, võib-olla isegi aastaid. Lõplik otsus võib aga tõmmata kriipsu peale föderalistide plaanile sahkerdada n-ö tagaukse kaudu sisse liikmesriikide ühtsed eurovõlakirjad. Lisaks võib otsus nurjata jõupingutused fondi muutmiseks EL-i alaliseks finantsüksuseks, mis tähendab põhimõtteliselt ühiste võlgade ja ühise riigikassa loomist.
Kui kohus otsustab hagejate kasuks, tabab Lõuna-Euroopat kohe krediidirisk. Kaob võimalus võlgade restruktureerimiseks süsteemses ulatuses, kas siis distsiplineeritult või mittedistsiplineeritult.
Saksamaa uue kohtuasja eestvedaja professor Bernd Lucke sõnul kasutavad Euroopa poliitikud pandeemiat ära, et astuda järgmine suur samm „Euroopa projekti“ elluviimisel. „Nad kuritarvitavad kriisi, et kujundada EL nn ümberjagamisliiduks. Ja kui see uks on kord avatud, ei ole seda enam võimalik sulgeda,“ ütleb Lucke.
Möödunud aasta mais otsustas Saksamaa konstitutsioonikohus, et Saksamaa peab lõpetama valitsuste võlakirjade ostmise Euroopa Keskpanga (EKP) käivitatud majanduse stimuleerimise programmi raames, kuna see on vastuolus Euroopa Liidu reeglitega. Otsus summutati vaikselt, ja ka uue kohtuasja osas ennustavad turud selle summutamist, kuid seekord liigutakse Euroopa projekti mõttes palju ohtlikemas vetes.
„Varasemate juhtumite põhjal ei ole mõtet üldistada. Need puudutasid rahapoliitikat ja Euroopa Keskpanka, mis on iseseisev institutsioon. Fiskaalpoliitika on midagi muud,“ selgitab Lucke. „Meie [Saksamaa] põhiseaduse üheks aluspõhimõtteks on fiskaalpoliitika püsimine Saksamaa parlamendi kontrolli all.“
Seadusandliku võimu kontroll maksude ja kulutuste üle on demokraatia alus. Professor Lucke hagi puudutab EL-i lepingute artiklit 311, mis ütleb, et EL-i poliitilisi eesmärke „rahastatakse täielikult omavahenditest”. Tavapraktika kohaselt vastutab iga liikmesriik EL-i skeemide toetamisel ainult oma võlaemissiooni eest.
Taastefond toob endaga lõputu vastutuse. Kui üks EL-i riik ei täida oma võlakohustusi, peavad seda tema eest tegema teised liikmesriigid. On lihtne kujutleda sellega kaasnevat doominoefekti. „Eriti murelikuks teeb mind küsimus, mis saab siis, kui riik EL-ist lahkub. Sel juhul ei olegi see riik enam juriidiliselt kohustatud liidu võlga tasuma,“ ütleb Lucke.
Euroopa liidrid on tahtmatult loonud instrumendi, millega nad lasevad õhku omaenda projekti. Sellega motiveerivad nad liikmesriike tulevikus stressiepisoodide tekkimisel lahkuma, kasutades esmareageerija eelist. Ning nende riikide läbirääkimispositsioon saab Lucke sõnul olema palju tugevam, kui oli Suurbritannial Brexiti puhul.
Hagejate arvamused oodatava kohtulahendi osas on erinevad. „Saksamaa eliit ei loobu iial europrojektist. Nad kaitsevad seda nagu idarinnet,“ ütles EL-i õigusteadlane ja Alternatiiv Saksamaale europarlamendi liige Gunnar Beck. Tema sõnul on kohus ideoloogiliselt kallutatud ja euroföderalismi pooldav, nagu ka ülejäänud Saksamaa poliitiline eliit.
Organisatsioon EuroIntelligence’i usub aga, et kohus laseb küll taastefondi toetamise läbi, kuid piirab selle ulatust ja ennetab selle alaliseks muutumist. Kui nii, siis on ka sellel oma tagajärjed.
Euroopa Komisjon prognoosis Hispaania võlakoormuse laeks 122% SKT-st, Portugalil 127% SKT-st, Itaalial 159% SKT-st ja Kreekal 194% SKT-st. Ent see oli enne, kui koroona kolmas laine rikkus teise kvartali ja asus ähvardama suvist turismihooaega. Itaalia praeguse madala majanduskasvu tingimustes on nii suurt võla suhet sisuliselt võimatu uuesti kontrolli alla saada; ja kui läheb Itaalia, siis lähevad ka teised. Euroopa Keskpank üritab esialgu probleemi varjata, kuid inflatsiooni suurenedes on õigustusi üha raskem leida.
Järgmiseks kaitseliiniks ongi taastefond ja turu ootus, et see muutub aja jooksul võlaliiduks. Kuni püsib niisugune eeldus, ei olegi võla suhtel suuremat tähtsust. Sest Saksamaa krediitkaart katab kõik kulud. Turud teavad siiski ka, et taastefond on mõeldud ajutisena, ühekordse hädaabipaketina. Euroopa põhiseaduslik struktuur nõuab endise olukorra taastamist – s.t suveräänsete riikide liitu, kus iga riik vastutab oma võlgade eest. Kuid võlakirjainvestoritel on üsna ükskõik. Nemad arvavad, et EL leiab alati mingi mooduse aluslepingute tõlgendamiseks, ükskõik, mida seadused tegelikult ütlevad.
Allikas: The Telegraph