04.03.2020
Türgi president Recep Tayyip Erdoğan – mees, kes otsustas muuseumi mošeeks muuta.
Türgi president Recep Tayyip Erdogan usub, et tal on täielik õigus mängida ohvrit ja leevendada pikale veninud Süüria kodusõja tagajärjel Türgile langenud koormat. Üheksa aastat kestnud ägedad lahingud on sundinud ligi nelja miljonit süürlast otsima varju Lõuna-Türgis. Tegemist on migrandihulgaga, mis oleks tõsiseks väljakutseks ükskõik millisele Euroopa riigile, kirjutab The Telegraphi analüütik Con Coughlin.
Just see tõdemus viis Euroopa liidrid 2016. aastal otsuseni toetada Ankarat kuue miljardi euroga. Brüsseli heldekäelisuse teiseks põhjuseks oli aga hirm, et türklasi aitamata avab Anakara oma piirid ja ujutab Euroopa asüülitaotlejatega üle – suurepärane väljapressimise võimalus, mida türklased ongi osavalt ära kasutanud.
Tegelikkuses ei ole Türgi Süüria konfliktis sugugi nii süütu osapool, nagu Erdogan kogu maailmale esitleda püüab. Türgi liidritel lasub uue põgenikekriisi provotseerimisel sama suur süü kui Assadi režiimil ja selle Vene ning Iraani liitlastel. Türgi agressioon Põhja-Süürias kinnitab Erdogani ammuseid ambitsioone saada oma kontrolli alla osa sealsest territooriumist, mis ühtlasi on osa Erdogani peamisest eesmärgist kukutada Assad ja panna Damaskuses pukki islamistlik valitsus.
Ankara on toetanud mitmeid islamistlike rühmitusi, millest osa on olnud seotud ka Lääne-vastaste terroriorganisatsioonidega nagu al-Qaeda ja IS. Kuid see ei ole takistanud Erdogani jätkamast Euroopa Liidu ähvardamise ja väljapressimisega. Ainult et nüüd nõuab Erdogan raha asemel Euroopa toetust Türgi sõjalisele vallutusretkele Põhja-Süürias. Lääne liidritel ei ole kuigi suurt tahtmist tegeleda Süüria riigi huvide kaitsmisega. Samas on selge, et Idlibi mässuliste toetamisega rikub Ankara tahtlikult teise iseseisva riigi territoriaalset terviklikkust – tegevus, millega rikutakse ÜRO hartat ja rahvusvahelist õigust.
Ankara väidab, et Türgi püüab sõjalise tegevusega Süürias ennetada uut põgenikelainet Idlibist; vähemalt jõudsid sellisele järeldusele NATO saadikud, kes kogunesid möödunud nädalal oma erakorralisele kohtumisele, et arutada Türgi ootamatut nõuet NATO artikkel nelja käivitamiseks – artikkel, millega liikmesriik võib paluda abi juhul, kui ohus on riigi turvalisus ja territoriaalne terviklikkus.
Ent Erdogani uskumatu nahaalsus olukorras, kus Türgi ise rikub Süüria territoriaalset ühtsust, ei jäänud märkamata ka NATO liidritele, kes ei soovi toetada Türgi tegevust Süürias. Kardetakse ju ka, et see võib viia otsese konflikti tekkimiseni Venemaaga ja sellist situatsiooni püüavad NATO liikmed vältida iga hinna eest.
Olukord, kus Türgi ühelt poolt võitleb Venemaa poolt toetatud Assadi režiimi vastu, ent teiselt poolt peab relvaostu läbirääkimisi sellesama Venemaaga, viitab tõsiasjale, et Erdogan on ennast korralikult nurka värvinud. Ning seda tuleb Euroopal Türgi ähvarduste valguses kindlasti arvesse võtta. Türgi tegevus tuhandete põgenike ja migrantide liikvele ajamisel ei ole mitte ainult sügavalt ebamoraalne, vaid ka meeleheitlik ning Türgi presidendi Süüria tegevuse valearvestuse selge tagajärg.
Allikas: The Telegraph