04.06.2025
Tiit Madisson Hirvepargis Eesti Rahva Tänumedaliga, oli aasta 2020.
Täna 75 aastat tagasi sündis vabadusvõitleja, kirjanik, poliitvang ja Eestlane suure algustähega Tiit Madisson. Hirvepargi miitingu korraldaja, särava süsteemikriitiku, erinevate okupatsioonide surmavaenlase ja Lihula ausamba eestvedaja nime ei maininud täna ükski päevaleht ega transvestiidilembene telejaam.
Olgu see kõigile tänastele ja homsetele vabadusvõitlejatele innustuseks. Keda see hale mahavaikimine ikka üllatab, orjameelsus ja uute isandate ees lömitamine on saanud Eesti Vabariigi öökima ajavaks reaalsuseks. Süsteem kardab vabadust ja vabu mehi nagu Vanakurat välku.
Elagu vabadus! Elagu igavesti vabadusvõitlejate kustumatu kuulsus! Maha türannid, tuulemöldrid ja lillaroosad limukad! Tiidu mälestuseks ja meie kõigi päästmiseks alandavast orjapõlvest loetagu vabaduseiha turgutamiseks sünnipäevalapse raamatuid ja kuulatagu tema igihaljaid kõnesid. Isuäratamiseks mõned ajatud ja iseäranis tänapäevaselt kõlavad kirjakohad:
“Eesti Vabariigil ei ole olnud selget ühiskondlikku arengu eesmärki, on olnud vaid pidev, kord negatiivne, kord näiline, majanduskasv, mis on riigi viinud meeletusse miinusesse. Aga jutu järgi, olgu või negatiivne – ikkagi kasv! Meenutaksin siin Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Valter Klausoni “ajaloolist” teost “Rahva hüvanguks”(kirjastus Eesti Raamat 1967), kus ta leidis, et “ainult sotsialism avab piiramatud võimalused tootlike jõudude tormiliseks arenguks ning töörahva ainelise ja kultuurilise heaolu lakkamatuks kasvuks.” Millega see “lakkamatu kasv” paarikümne aasta pärast lõppes, mäletavad vanemad inimesed hästi. Aga millega lõpeb tänane “majanduskasv”, seda ei julge needsamad sündmuste tunnistajad oma atavistlikus hirmus öelda. Täna võiks olla riigi eesmärgiks… uppujana õlekõrrest haaramine, et kuidagigi üritada lõppu ära hoida. Aga seda ei saa teha nende inimestega, kes täna riigitüüri juures võõrkapteni käskusid täidavad, seda peab tegema rahvas oma tahte väljendusena.”
“Nüüd, kui seda raamatut lõpetan, olen veendunud, et eetilis-moraalne kriis vaid süveneb ja Eesti riigivankri juhtimine õigele teele, mis suudaks tagada eestlaste püsimise oma ajaloolisel kodumaal, on muutunud peaaegu lootusetuks unistuseks. Mis sellest, et valdav enamik eestlastest, kes kodumaale on jäänud, seda uskuda ei oska ja poliitikud vahetpidamata Eesti jätkuvast “eduloost” jutustavad. Juhul, kui ei toimu mingit väga radikaalset muudatust, mis aitab allakäiku peatada, siis on Eesti riigi päevad loetud. Õigemini eestlaste riigi, meie OMA riigi, sest moodustis, mis end sini-must-valge all Eesti Vabariigiks nimetab, jääb ilmselt püsima, kuigi otsustusõigus kandub üle vastasutatud impeeriumi pealinna Brüsselisse, kuhu see meie oma valitsejate piiritu pugemislusti tõttu suures osas on juba läinud.”
“Lahendus eestlaste probleemidele tuleb koos ahnusel seisva rahafundamentalismi ja egoistliku neoliberalismi kollapsiga ehk siis kõva pauguga. Või kui eriti lüüriliseks ja kujundlikuks minna, siis – mõelge meie rahvusliku uhkuse, mida keegi loomulikult lugenud ei ole, rahvuseepose Kalevipoeg lõpuridade peale. Ei, mitte kahel otsal lõkendavate peergude peale vaid kahele viimasele reale: “… küll siis Kalev jõuab koju oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.” Eepose algusest teame, et Kalev olla maetud Toompeale, kuhu Linda ta tõi. Toompea olevat Kalevi hauaküngas. Siit järeldub, et kui Kalev tõuseb, siis Toompea variseb. Sealt kumab mõtlevate ja isamaaliste eestlaste lahendus. Kui ühislaulmise ja kaera-jaani vihtumise kõrvalt vähegi aega jääb, üritage natuke ilma asjadest mõelda, kallid “uhked ja hääd” eestlased, need kel veel peavoolumeedia totaalse ajupesu kiuste alles pisuke mõtlemisvõime! Siis peate endale tunnistama, kas on juba hilja või veel jõuaks. Kas eestlastest ei ole millegi muutjat või siiski on. Kas sellest jätkub tahet midagi ette võtta ja ületada rumalusest ja teadmatusest sündinud hirm.
Oma vananevates südametes ja peades kanname ikka veel edasi unistust eestlaste ühtsest riigist ja isalikult hoolivast riigivõimust, mis tuleks ja meie eest kõik probleemid ära lahendaks.”
“Olen aastatega omandanud kogemusi, palju lugenud raamatuid ühiskondade ja riikide hukkumisest, tegelenud nädalaid-kuid mõtlusega. Ja kõik vaid selleks, et nüüd siin pessimistlikult oma arvamust avaldada. Kui seda ei soovita uskuda, siis jätkake oma letargiat, kallid rahvuskaaslased! Ootused, et keegi tuleb teid kuskilt avitama, on lihtsameelsed ja õigustavad vaid osavõtmatust, ükskõiksust, rumalust ja orjameelsust. Uskuge mind, marslastel ei tarvitse olla mingit soovi laulurahvast eestlastele appi tulla ja usinasti hakata nende elu õiglasemaks ja paremaks tegema! Mina olen aga aastatega teinud kõik, mida suutnud. Vastutus- ja õiglustunne ei ole lubanud hirmunult vaikida ja sigadusi pealt vaadata. Kui praegune lootusetu olukord edasi kestab, lõpeb kõik sellega, et rohkem mõtlemis- ja tegutsemisjulgeid inimesi lahkub “absurdistaniks” muudetud sünnimaalt ja järelejäänud närivad oma rumaluses üksteisel puhtast ärapanemislustist kõrid läbi. Aastate jooksul omandatud kogemused lubavad just sellist lõppu ennustada.”
Kõik tsitaadid on laenatud Tiit Madissoni raamatust “Minu Võitlus”, mille ta kirjutas juulist novembrini aastal 2013. Lugemisharjumuse languse tingimustes soovitan tungivalt Nõmme Raadio meediapangast järele kuulata nii “Madissoni monolooge” aastatest 2008-2009 kui ka saateid sarjast “Madisson Hispaanias” 2013-2013. Kui see ka ei aita silmi avada, siis ei aita üldse mitte midagi.
Sven Sildnik