15.08.2023
On inimesi, kes on hingelt ja vaimult sama suured kui nende varjud. Pilt on pärit Kristel Vilbaste FB-lehelt.
Eestis räägitakse aegajalt mingitest arvamusliidritest, aga tavaliselt saavad selle tiitli külge mingid tühikargajad. Meie seas on suur hulk inimesi, keda hakkad austama lihtsalt sellepärast, et nad olemas on ja jagavad oma teadmisi teistega.
Üks selline inimene on kirjanik ja loodusajakirjanik Kristel Vilbaste. Iga tema “näoraamatu”-postitus on nagu tükike kulda: meie ajaloost, rahvapärimustest, kultuuriloost, loodusest toimuvast, tema enda tegemistest aias, köögis, metsas, allikatel… Iga tema jagatav infokild annab teadmisi, tuletab meelde möödunud aegu, paneb märkama ümbritsevat… Aitäh, Kristel, et olemas oled!
Mulle meeldivad väga ka tartlanna Piret Kivi lood Uutes Uudistes. Need on ühest küljest teravalt ühiskonnakriitilised, eesti keelt ja kultuuri kaitsvad, kuid alati on neis lugudes homoorikas ülevaade raamatumaailma klassikast, teostest, kirjanikest, filosoofidest, ajaloo sündmustest, seostanuna teemaga… Igat Pireti lugu lugedes saab mingi uue teadmise ajaloost, kirjandusest, kultuuriloost. Kahju, et selliseid autoreid on vähe…
Pisut rohkem poliitikasse kaldudes tooks esile kirjandusteadlase Maarja Vaino kirjutised, peenema sõnaga kolumnid, milles iga sõna tundub märki tabavat ja selles jutus pole kunagi midagi ülespuhutut ega igavat. Nii kirjutab inimene, kelle mõttemaailma ei poo poliitkorrektsus ega ideoloogilised raamistused – ta kirjutab elust, nagu see ongi.
Neid, kelle lugusid loed juba nime pärast, teades ette, et seal on midagi, on palju, nimetaks ära orientalist Peeter Espaki ja ettevõtja Indrek Neivelti. Kahjuks “tühistati” ära kirjanik ja loodusemees Valdur Mikita, kellest on nüüd vähem kuulda…
Seevastu peaministriks on meil naine, kelle juttudest pole ma kunagi kuulnud midagi tõsiseltvõetavat, pigem kalduvad tema sõnavõtud blondiini-anekdootide valda. Kui inimene toob arvukatele kehval järjel olevatele pensionäridele eeskujuks oma vanemad, kes kuuluvad vaieldamatult Eesti nomenklatuuri, siis ei ole tal tegelikust elust küll mingitki reaalset ettekujutlust.
Ja neid, kelle kohta võib kasutada väljendit “verbaalne kõhulahtisus”, on võimu juures palju – sageli mõtled, et inimesele on kõrge haridus antud, kuidas ta ometigi nii lolli juttu ajab…
Ja Helmed… Nad ei meeldi küll paljudele, aga nad ei räägi kunagi tühje sõnu.
Jüri Kukk, toimetaja