Toetagem Ukrainat sõjas, aga ärme toome teda siia

Täna koju jõudes leidsin meie kortermaja trepil istumas kaks teismelist tüdrukut, ühe siin elava ukraina pagulaspere lapsed. Ja elav jutt ei käinud sugugi mitte ukraina keeles…

Rääkisin hiljuti sõpradega Ukraina sõjast, kus me kõik oleme sajaprotsendiliselt Ukraina poolt ja Venemaa vastu. Aga… tegelikult määrab meie suhtumise ära mitte sedavõrd Ukraina-sõprus, kuivõrd Venemaa-vastasus. Me oleme Ukraina poolt, sest tema vaenlane on ka meie vaenlane.

Kui Ukraina sõdiks Poola või Rumeeniaga (kellelt ta sai Teise maailmasõja järel Ukraina NSV-na suuri maa-alasid), siis me vaataks sellest sõjast mööda. Kuna ta sõdib verise agressoriga, kes on ka meid tapnud, küüditanud ja okupeerinud, siis oleme me Ukrainaga.

Me olime ka Gruusiaga just seetõttu, et nad sõdisid selle verise agressorriigiga. Armeenia ja Aserbaidžaani sõda sealkandis aga ei loksuta meist eriti kedagi.

Kremli agentideks võib nimetada kõiki, kes toetavad selles sõjas Venemaad. Nii sildistada aga ei saa neid, kes ei taha ukraina põgenikke siia. Esiteks on nad oht eestlaste rahvuslikule eksistentsile (300 000 okupatsiooniaegset venelast + 100 000 ukrainlast + arvukalt venekeelseid võõrtöölisi endisest NSV Liidust).

Teiseks on suur hulk põgenikest venekeelsed, kes ei tule kaasa hüüdega “Slava Ukraini” või Putini kirumisega – sealt põgenevad ju ka mittepatrioodid, keda sõda tabab sama valusalt ja kes kasutavad Lääne põgenikepoliitikat ära turvalise koha leidmiseks heaoluühiskonnas.

Venekeelsed ei ole valdavalt meie sõbrad. Nad on Ukraina Stalnuhhinid, Toomid ja Peterson-Krõlovid. Meie sõbrad on Bandera-Ukraina rahvas, läänemeelsed, keda on tulijate seas kahjuks vähe.

Ja kui vaadata Eestis ringi, siis suur mass ukrainlasi on siia kaasa toonud Vene mentaliteedi (mida näeme saatest “Võimalik vaid Venemaal”) kasvu – nad on endisest Nõukogude Liidust tulijad, Ukraina on korrumpeerunud ja see kõik avaldub ka nende suhtumises. Kahjuks toetavad igasugused “pagulasabid” põgenike pretensioonikust. Vaimustus siia tulnud ukrainlastest hajub tasapisi, sest nad ei ole tegelikult “bandeeralased”, vaid pigem ümberorienteerunud sovjetid.

Ma näen Tallinnas siinseid kunagiste liidutehaste venekeelseid sovjette niigi päevast päeva, pole vaja neile Ukrainast lisa tuua.

Raske on läänelikust migratsioonipoliitikast aru saada. Aafriklased maksavad inimkaubitsejatele Sahara kõrbe läbimise, üle Vahemere ja lõpuks ka üle La Manche`i väina sõidutamise eest tuhandeid eurosid, aga neid võetakse kui õnnetuid, kellele on vaja kõik ette ja taha ära teha. Lõuna-Eestist Tallinnasse tööle või õppima tuleval noorel pole samuti endal suurt midagi, ta üürib ise korteri, otsib töökoha, maksab üüri, kommunaale, makse ja õppimistasusid, teda ei aita keegi, nagu migrante aidatakse. Ameerika Ühendriigid laienesid ka nii, et migrandid istusid vankritele ja kolistasid indiaanlaste noolte all läbi preeriate – selle taustal on tänane migrant olla lausa luksus.

Toetagem Ukrainat sõjas, aga ärme toome Ukrainat siia.

Jüri Kukk
Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti