07.03.2018
IRL valimiste eel
Eesti kõnekäänude seas on tabav ütlemine: “Ehib ennast võõraste sulgedega” ja seda oma ebapopulaarsusest paanikasse sattunud valitsuskoalitsiooni liikmed KE, IRL ja sotsid valimiste lähenedes ka teevad — viimaseks näiteks on EKRE-lt kaaperdatud hümniseaduse eelnõu, milles üritatakse hümni kaitset suruda lipuseadusesse.
Seda piraatluskatset on täpsemini juba kommenteerinud EKRE Riigikogu saadik Jaak Madison, kes ütles: „Ühelt poolt tuntakse poliitilist kadedust. Valitsuserakonnad teevad seda, mida nad on alati teinud – kaaperdavad opositsiooni eelnõu, millel on rahva toetus, ja võtavad selle vastu lahjendatud kujul. Võimuliit oleks siiski võinud välja tulla korralikuma asjaga. Praegu paljastatakse taas, et püütakse võtta rahvuslikke poose ilma tegeliku sisuta. Riiklike ja rahvuslike sümbolite kaitse praeguseid valitsuserakondi ei huvita.“
Sestap ma sellel täpsemalt ei peatu. Küll aga tuleks üle vaadata see, miks on IRL asunud sel moel rabelema, et juba kõlbavad ka ebaeetilised teod. Oli ju uue idee esitaja IRL-i üks juhtfiguure Marko Pomerants. Algselt oli EKRE hümniseadus saanud toetuse valitsuselt, nüüd tuli kaudne vastulöök.
Muidugi on ka sotsidel vaja oma positsioone parandada, sest need on pärast Urmas Reinsalu umbusaldamisel feministide ja valitsuse püsimajäämise vahel orki sattumist, alkoholi- ja üldse aktsiisipoliitika põrumist ning paljusid teisi läbikukkumisi segi nagu pärast suurtükituld, kuid hümni kaitse pole see, mis sotsialistliku maailmavaatega estofoobseid inimesi huvitaks. Nemad üritavad lihtsalt oma väidetavat hoolivust alkoholiteemalt mujale üle kanda.
Uued Riigikogu valimised lähenevad kiiresti, aga Isamaa ja Res Publica Liidu populaarsus on mõõnaseisus ning tuleva aasta märtsis on neil ilmselt tegu parlamenti pääsemiseks vajaliku 5% künnise ületamisega. Kelle arvelt aga oma mainet kasvatada? Reformierakond kujundab ise omale uut kena vapilooma ja nemad oma hääli ära ei anna. Vasakpoolsete sotside ja keskide valijatega pole IRL-il ilmselt erilist silmsidet. Nii jäävad vaid Vabaerakond ja EKRE, kellele küüned sisse lüüa.
Vabakad on üsnagi amorfne ja laialivalguv moodustis, sealt on võimalik ka hääli kaaperdada. EKRE aga on isamaalisuse reetnud seltskonnale eriline maiuspala, sest rahvuskonservatiividelt on IRL-i lootuse järgi võimalik osa valijaskonnast üle lüüa, toetudes kunagisele isamaalisele kuulsusele — IRL on siiski ERSP ja Isamaaliidu järeltulija! Põhilootus ongi vanade heade aegade elustamisel, aga ka eestlaste seas levivast rahvusmeelsusest kinni krabamisel.
Ideedevarguses pole midagi uut, seda on valitsuskoalitsioon väga pikka aega praktiseerinud. Opositsiooni hea idee naeruvääristatakse, seda kujutatakse üldsusele mõttetuna ja see hääletatakse saadikute enamuse toel maha, et siis hüljatu poole aasta või aasta pärast prügikastist üles otsida, talle veidi teistsugune nägu anda ja siis oma sünnitisena Riigikogu suurde saali viia. Ja siis — üllatus, üllatus — varastatud idee saab seadusena heakskiidu ja üks poliitiline pluss on jälle juures!
Tegelikult pole IRL-is rahvuslusest lõhnagi järel. Tsahkna 2.0 programm, soovahetuse lihtsustamine, pidev vene kogukonnale järeleandmiste tegemises kaasa löömine, hukutava pagulaspoliitika toetamine ja palju muud sarnast on IRL-ist teinud tavalise euromeelse partei, kes reaalsuses töötab rahvusriigi vastu. IRL-ist on võrsunud ka ühiskonda lõhestav president Kaljulaid ja Poola ristilöömise poolt hääletanud Tunne Kelam.
Mis imeloom on see ka IRL-i ideoloogilisele vapile ilmunud avatud rahvuslus? Et oleme rahvuslased, aga laseme kõigil siia tulla, nii ukrainlasel kui ka neegril ja araablasel, ja üritame neist eestlasi vorpida? Seda Tsahkna 2.0 ju tegelikult tähendaski! Eesti keele, rahvuse ja kultuuri püsimajäämise soovi korral on see ju tegelikult kõige ohtlikum tee, sest neil eestlasteks tehtavatel võõrastel on ju oma identiteet ja miks nad peaksid sellest ühe väikerahva nimel loobuma?
Aga naastes IRL-i ebaeetilise poliitilise kapitali kogumise juurde, peab vist õhku paiskama hoiatuse, et see kindlasti jätkub. See erakond hakkab EKRE pagasist otsima ideid, mida oleks rahvusmeelsetele inimestele lihtsam ette sööta, need kujundatakse eelnevalt IRL-i olematule ideoloogiale kohasemaks ja üritatakse näidata, et lisaks “äärmusparempoolsele populistlikule” EKRE-le on alles ka “tavaline ja õige” rahvuslus, mida esindavat just IRL. Ilmselt võetakse aluseks vana hea üleskutse “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks”.
Eesti rahvuse allesjäämise aluseks on sisserändajate voolu pidurdamine, tugev ja lasterikas Eesti pere, suveräänne ja iseotsustav riik, multikultuursete “euroopalike väärtuste” kõrvaleheitmine ja traditsioonide hoidmine, ühesõnaga kõik, mis peaks tagama selle, et eestlane on omal maal peremees. Kõik see, mis kuidagi eestlust tahaplaanile tõrjub, on meile hukutav. Selle järgi tunnebki ära, kas tegu on tõelise või libarahvuslusega. Võõraid rahvustunnetuslikke ideid kaaperdav IRL ei ole Eesti rahvusriigi püsimise tagatis, seda on tänases Eestis vaid EKRE.