Mõne aja eest oli teles mälumäng “15 küsimust”, kus vastakuti olid noor naistudeng ja keskealine eesti ettevõtja. Nagu formaadis kombeks, kommenteeritakse vastuvariandid läbi. Kui vihjeteks olid Iirimaal väga tuntud muusikud Enya ja U2, vastas tudengineiu rõõmsalt: pole kuulnudki. Ta justkui tundnuks uhkust, et ei tea “dinosauruste ajastu” muusikast midagi. Aga saate formaat oli MÄLUMÄNG.
See näide muusikast on hea seetõttu, et muusika ühendab alati, ka põlvkondi. Aga tänapäeval enam mitte. ABBA-st ehk on 16-aastane midagi kuulnud, aga Led Zeppelinist või Kissist?
Saatest koorus paljude vastuste põhjal välja see, et tänapäeva noored teavad vaid sündmusi ja protsesse, mis on toimunud nende teadliku elu ajal ja ehk natuke tagasi ka. Nad on infotehnoloogias väga head, ninapidi nutiseadmete tohutus infoväljas, aga reaalsest elust teavad ehk ainult seda, et BSH ütles jälle Mallukale midagi halvasti ja Jüri Ratas vahetab ruttu riideid.
Noorte side ajalooga, ka enda rahva omaga, püsib veel viimaste niidikestega. Riiklik ideoloogia on Kristina Kallase suguste võimutsedes juba sealmaal, et need viimasedki niidid läbi lõigata.
Kristina Kallase idee panna eesti- ja venekeelsed lapsed kokku ei vii mitte vene laste eesti keele oskuseni, vaid venestab eesti lapsi, samas ei saa õpetajad segaklassis tegelda eesti lastega, sest põhitähelepanu läheb venekeelsete järeleaitamisele. Sama on ka nn kaasava haridusega, kus tõsiselt andekate lastega tegelemiseks ei jää enam aega. Üha enam saadetakse minevikku eksamid ja lastakse peale kasvada hallil massil, kes ehk oskavad lugeda, aga ei saa enam loetust aru, nagu seda on täheldatud isegi bakalaureuste puhul.
Eesti noored elavad interneti pealtnäha laias maailmas, mis paradoksaalselt muudab nende maailma kitsapiiriliseks, neid endid nutisõltlasteks. Inglise släng võtab noorte kõnepruugi üle, emakeele sõnavara kaob sellest, eesti keele grammatikareeglite pidev lihtsustamine muudab paljude keelekasutuse primitiivsemaks. Üha enam levib telefoni “sissetoksitav” kirjapilt, kus mitte ükski reegel enam ei kehti, peaasi, et kaude aru saab.
Martin Helme ütles hiljuti ühes jutuajamises, et ega noored tea midagi ka Stalinist või Hitlerist, peale selle, et nad olid halvad. Noh, ilmselt ollakse midagi kuulnud küüditamistest ja koonduslaagritest, aga tragöödiate tõelist ulatust nad ei tea. Tagajärjeks on see, et vasakpoolsed noored käivad Palestiina-miitingutel loosungitega, mis sisuliselt tähendavad juuditapule õhutamist.
On juba ilmselge, et noored ei tea midagi Nõukogude ajast, nende teadmised pärinevad saatest “ENSV”, kus jääb mulje, et tol ajal elasid mingid totukesed. Päris kindlasti ei tea tänased noored, et Reformierakonna poliitika on sajaprotsendiliselt vastupidine sellele, millele loodeti Laulva revolutsiooni ajal – venekeelse odavtööjõu sissevedu endise NLiidu territooriumile tekkinud riikidest, mida Kaja Kallas, Kristen Michal ja Andres Sutt praegu ajavad, oli just see, mille vastu eestlased aastatel 1987-1991 võitlesid.
Palju on muutunud. Kui tänasel päeval läheksid noored austama 1944. aastal Saksa mundris Eesti eest võidelnud sõjamehi, tembeldataks nad kohe kindlasti “paremäärmuslikeks natsinoorteks”.
Noored ei tea, et Nõukogude ajal aeti maainimesed kolhoosidesse, sest kommuune oli lihtsam kontrollida. Brežnevi ajal hakati kolhooside keskasulatesse ehitama kortermaju, milles olid keskküte ja soe vesi otse kraanist – neid nimetati “kõigi mugavustega korteriteks”. Üheks eesmärgiks oli meelitada talukesksed inimesed ära ühismajadesse, võimu silma alla.
Nüüd toimub sama: inimesed lahkuvad maalt ja kolivad Tallinnasse ning teistesse “tõmbekeskustesse”, kus kõik on käe ja jala ulatuses, aga pidevalt kaamerate silma all. Üha rohkem ehitatakse uusasumeid, kuhu nüüd koonduvad pigem välismaalased, kaua ikka neid eestlasi Tallinna jaoks jätkub. Ja pealinna tulnud eesti noored elavad kortermajade üüri- või isiklikes korterites nagu migrandidki, anonüümselt ja üksinda.
Küsi kellelt tahes, enamik Tallinasse kolinud eestlastest ei suhtle oma maja rahvaga, isegi mitte oma trepikoja omaga, mõnda teretatakse vaid põgusalt. Naabriteks aga on vene pensionärid, ukrainlased, aafriklased jne. Pealinna magalates on ka eestlased migrandid, seda omal maal. Tuleviku 15-minuti-linnad süvendavad kuldpuuridesse getostumist veelgi, maailm tõmbub kokku.
Juured lõigatakse läbi. Külad jäävad tühjaks, vanad surevad, noored tagasi ei lähe (osade inimeste naasmine ei ole suurem protsess, pigem marginaalne), ja varsti ei ole ka eestlaste kohta, kuhu sõja või muu kriisi korral maapakku minna.
Viimasel ajal räägitakse üha enam üksindusest. Üksikud on inimesed ka pealinna kihisevas igapäevaelus. Selle kohta öeldakse: Tallinnas on palju rahvast, aga kedagi ei ole. Noored orienteeruvad karjäärile, mis on karm olelusvõitlus juhtivkoha eest, raha teenimisele, lõbutsemisele, ennast ei seota, paika ei kinnistuta, lapsi ei taheta, perega ei suhelda – see kõik kinnistabki üksindust. Ja see üksindus vaid süveneb, sest pole suhteid, pole lapsi, vanemad lahkuvad peagi ja noored töötavad karjääriredelil turnides vastu üksildasele vanadusele.
Üksindus on kaasaegse ühiskonna loomulik nähtus, see ühiskond ongi rajatud kõigele, mis teeb üksikuks, ka Eestis on see lausa riiklik poliitika. Kurb on just noorte naiste pärast, keda meelitatakse karjääri tegema, barrikaadidele nii Palestiina kui puurikanade nimel, innustatakse soomuutmisele ja meestekartmisele. Päev otsa plakatitega ringi jooksnu või koosolekul istunu läheb koju mugavasse üksindusse.
Kõik need protsessid, mis hävitavad meie endi tegelikku mina meie endi sees, on tohutult laialdased ja kõik nad on nagu ilusate sõnadega kaetud põrgutee. Läheme justkui helge tuleviku poole, mis pikalt lõõmabki ees, aga siis hakkab kõik hajuma ja me leiame enda ikkagi põrgu eeskojast.
Kõige selle vastu aitab igal juhul see, kui me hoiame oma juuri, teame ajalugu, oleme koos oma rahva ja riigiga, oma lähedaste ja kallimatega, kui me tahame oma peret ja lapsi.
Et noori siiski innustada, siis soovitaks neil kindlasti eemale hoiduda kõigist neist poliitilistest jõududest, kes kutsuvad teid näiliselt hea asja nimel, “sallivuslikult”, barrikaadidele, võitlusele kellegi “õiguste” eest. Just headuse taha on peidetud verised ideoloogiad nagu kommunism, mis lubas helget tulevikku, aga viis Gulagi laagritesse.
Barrikaadidele tasub minna ainult oma riigi, oma rahva ja oma lähedaste eest.
Jüri Kukk, toimetaja