Kultuuriminister Tõnis Lukase kõne, milles sisaldusid ütlused Lasnamäe peatamisest ja isamaa ilu hoidlemisest, on meedias viidud lauluväljaku laiendamise ja tornmajade ehitamise tasemele, kuid tegelikult häirib protesteerijaid siiski vaid isamaalisuse teema üles võtmine ja protestivaimu elushoidmine.
Teatavasti kõrvaldati laulupeo kavast Alo Matiiseni viis isamaalist laulu ja poliitkorrektsetel korraldajatel oli meel rahulik, kuid siis tuli Tõnis Lukas ja purskas ülevas meeleolus ikkagi välja fraasid nendest lauludest. Just see on globalistidel ja multikultuurlastel hingel – sugugi mitte see, kas Lasnamäe majad lauluväljakule lähemale või ette ronivad. Muidugi on Lasnamäe äranimetamine seetõttu ka venevastasuse sildi külge saanud, sest lauluski räägitakse paisest paesel pinnal ja tänavate tõmbetuules sihitult hulkuvast migrandist.
Hilisem ajujaht meedias on jällegi üks samm sinnapoole, et panna üks poliitik vabandama kellegi ees, keda ta solvanud olevat – ehk siis poliitkorrektsuse tuleriida süütamine. Kuidas siis nii – rahvuslikule vastupanule kutsumine eestlaste laulupeol keelati ära ja ometigi tuli üks mees, kes pole isegi mitte ekrelane, ja tsiteeris Alo Matiisenit!
Nii nagu president Kaljulaid õhutab eestluse hävimise nimel globaalset eestlust, nii rüütatakse ka eestlaste omad üritused küll rahvusriietesse, aga kindlasti lisatakse sinna avatus ja lubadus olla kõigil eestlased. Eesti lipp, keel ja laulud on laulupeol veel olemas, aga esimese asjana on ette võetud protestivaimu hävitamine, mida Alo Matiiseni laulud levitavad.
Sellist asja on Eesti juba näinud – aastate eest eest avas luteri kirik ennast nii moslemimigrantidele kui ka homoseksualistidele ning nüüd on pühakojad sootuks tühjaks jäänud. Sama loodetakse ka eestluse puhul – et kui paneme neegri tantsima, araablase laulma ja venelased pealtvaatajateks, siis pole eestlastel varsti enam sinna asja.
Aga selleks tahetaksegi algul kõik rahvusele ja protestivaimule viitav viitav välja rookida. Meie kohus on sellele vastu seista.