Eesti on ennast pikka aega reklaaminud edumeelse e-riigina, aga üldine tööjõupoliitika on alati olnud töökäte sissetoomisele suunatud ja kui vaadata pidevaid jutte “palgasurvest”, siis päris kindlasti odavtööjõule. Jutud “talentidest” ja “kõrgharitud spetsialistidest” on hakanud iseenesest vähenema, sest üha enam tahetakse sisse tuua füüsilist tööd tegevaid oskustöölisi (ehitajad, keevitajad jne) ning kõrged elektrihinnad, pankrotid ja tootmise lõpetamised viitavad selle, et tänase päeva võõrtööjõud on ilmselt mitte sedavõrd hindust IT-mees kuivõrd odavusbekist ehitaja. Kõrgtehnoloogiline sektor on Eestis juba pikemat aega omajagu takerdunud.
BNS kirjutab: “Kaubandus-tööstuskoda on kriitiline siseministeeriumis valminud eelnõu suhtes, millega soovitakse pikendada tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise tähtaega praeguselt kahelt kuult kolmele kuule.”
Oluline pole selle uudise juures mitte tähtaja pikendamine, vaid see, et ettevõtjad jätkavad võõrtööjõule suunatud poliitikat, mida toetab ka valitsus – kuigi Lääne-Euroopa kogemus viitab sellele, et massimigratsioon tööjõuvajaduse sildi all pole mitte kusagil probleeme lahendanud, vaid on kaasa toonud rasked tagajärjed kõrvalsektorites (julgeolekuprobleemid terrorismi, kuritegevuse ja kultuurikonfliktide kaudu, sotsiaalkulude kasv migrandiperedele jne).
Enne suuremahulise sõja algust Ukrainas oli ukrainlastest tööjõu sissevedu terav poliitiline ja majanduslik küsimus, viisavabaduse saanud ukrainlastest loodeti abi kogu majandusele. Siis algas sõda, Eestisse saabus umbes sada tuhat ukrainlast, kellest alla poole taotles ajutist või rahvusvahelist kaitset ja näis, et tööjõumure on lahendatud, seda enam, et suur osa saabujatest olla linnainimesed ja hea haridusega, kusjuures venekeelsed. Mingit leevendust paraku ei tulnud ja müüt ukrainlastest kui väga headest töömeestest on kadumas.
See, et saabujad on umbkeelsed, on vaid osa probleemist. Kui enne sõda saabunud ukrainlased kõlbasid ettevõtjatele seetõttu, et tulid mehed, kes elasid korterites, kus neil polnud midagi teha ning nad said ja tahtsid raha nimel töötada pikkade tööpäevadega seitse päeva nädalas, siis nüüd on siin ukraina pered, kus töötegijad tahavad pärast kaheksat töötundi ja viiepäevast töönädalat koju lähedaste juurde minna. Nad pole enam kuulekad töörügajad.
Teine probleem on väidetavalt selles, et suur Ukraina toetuskampaania ning tugev riiklik abi on ukrainlased pretensioonikaks teinud – rõhudes sellele, et nemad sõdivad ka meie eest (siin äraõpitud käsitlus), nõuavad ukrainlased kõrgemat palka ja sotsiaalseid garantiisid, sellega aga minnakse ettevõtjate jaoks juba ebameeldivale pinnale. Ukrainlased (ka usbekid, moldovalased jt) meeldisid neile seni seetõttu, et töötasid palju ja nurisemata ega nõudnud endale peale raha midagi, aga sõjapõgenikud orienteeruvad päris tugevalt poliitikale, nad kasutavad oma staatust ära, et rõhuda sihtriigi südametunnistusele. Sellist pretensioonikat tööjõudu aga pole siinsetele tööandjatele vaja, muidu nad palkaksid jälle eestlasi või tooksid nad Soomest tagasi – nad tahavad odavtöökäsi.
Kaubandus-tööstuskoja jutte ei maksa tõsiselt võtta, eriti kui nad räägivad tippspetsialistidest, suurest lisandväärtustest ja Eesti suurest arengust – see sektor on nagunii vaba suurest osast piirangutest, nagu on suhteliselt vaba ka sisseränne kogu läänelikust majandusruumist. Ettevõtjad vajavad tegelikult odavtööjõudu Kolmandast maailmast ja sellele on ka kõik nende ponnistused ja pretensioonid suunatud. Eesti demograafilise olukorra halvenemine eestlaste kahjuks ei huvita neid karvavõrdki. Eestlastel aga tuleks küsida: kelle jaoks need üha lisanduvad võõrad enam väärtusi toodavad, kui me jääme omaenda maal tõrjutud seisundisse või lausa vähemusse?
Uued Uudised