Toomas Hendrik Ilvesel tasub järele mõelda, miks on “ärmatamine” Eestis korruptsiooni asesõna

Kunagine riigipea Toomas Hendrik Ilves on oma mõttekäikudes juba sedavõrd mandunud, et ta ei näe reaalselt ka kogu maailmas toimuvat – nimetades Eestis toimuvat pimeduseks.

Kõigepealt ei näe ta protsesse, mis toimuvad tema enda kunagisel kodumaal Ameerikas, kus ühiskond on samuti lõhenenud, ning väidab seetõttu, et Eestis demokraatia piires toimuvad arengud olevat oht demokraatiale.

“…Oleme pingutanud selleks liiga palju, ohverdanud liiga palju aastaid, et jõuda siia, kus täna oleme, ja me ei saa seista jõuetu kõrvaltvaatajana, kui seda tahetakse meilt võtta,” sõnas Ilves.

Mida “ärmataja” arvates Eestilt tahetakse võtta? Kõik arengud on toimunud ja toimuvad täiesti demokraatlikel alustel ja mingit ohtu õigusriigile pole – see oli pigem ohus siis, kui ühe ülbe nätsutajast võimuri kodukulud ühiskonna rahakotist kinni maksti.

“Argumenteeritud diskussiooni püüti lämmatada solvangute ja ähvardustega. Võimukandjad pöördusid halvustustega omaenda riigi kodanike vastu, kes julgesid kaitsta vaba ühiskonna tugitalasid. Selline valitsus ei vääri valitsuse nime,” kirjutas Ilves.

Argumenteeritud diskussiooni on terve aasta jooksul mõttetuks muutnud opositsioon, peavoolumeedia ja Ilvese järglane, kes kõik on oma vihkamist tunnistanud, nii Kaljulaidi kui Kallase suust, ajakirjandusest rääkimata. Võimukandjatel pole pidava nõiajahi tõttu peaaegu aasta otsa lastud rahulikult tööd teha – “vaba ühiskonna tugitalade kaitsjad” on need, kes algusest peale valitsuse püüdlusi nurjata on üritanud.

Ilves ütleb, et selline valitsus ei väärivat valitsuse nime – tema ise ei väärinud vähemalt oma teisel ametiajal riigipea nime. Teiste sajataja võiks korralikult järele mõelda, miks Eesti ühiskonnas tema valitsemisaega ei hinnata ja miks on “ärmatamine” saanud riikliku korruptsiooni sünonüümiks.