13.04.2020
Ka see on õnnelik päev, kui inimene avastab, et poes pole hinnad tõusnud. Pilt on illustratiivne.
Eesti isehakanud meediakorüfeed on asunud seostama kahe mõistet – “võõrtööjõud” ja “riiklik (toidu)julgeolek”.
ERR-i ajakirjanik Toomas Sildam küsib intervjuus siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annusega: “Umbes nädala eest ütlesite siseministeeriumi pressiteate vahendusel, et “Eesti toidujulgeolek ei sõltu võõrtööjõust”. Millest see sõltub?”
Teine Sildami küsimus kõlab: “Põllumajandus-kaubanduskoja andmetel on seni veerand põllumajanduse töötajatest tulnud välismaalt, sealhulgas on kolmandik suurfarmide lüpsjatest ja kuuendik teistest farmitöötajatest pärit EL-i välistest riikidest, peamiselt Ukrainast. Võibolla ka nemad aitavad Eesti toidujulgeolekut tagada?”
Sildam ei suuda ilmselt aru saada, et mistahes julgeolek, olgu see sõjaline, toidualane, infotehnoloogiline või veel mingi ala põhine, sõltub ennekõike inimestest, kes on riigi külge seotud sünnikoha, kodakondsuse või alalise siinelamisega. Sest nemad jäävad siia seda julgeolekut tagama, mis siin ka ei juhtuks.
Sõna “võõrtööline” ütleb selgelt, et tegu on inimesega, kes on pärit mujalt ja on tulnud siia raha teenima. Kui tal pole see enam võimalik või kui töökohariigis puhkeb eluohtlik kriis (sõda, haigus, looduskatastroof), siis sõidab võõrtööline üldjuhul ära koju, sest oma kogukonnas ja lähedaste juures tuntakse ennast alati paremini. Mis aga saab siis “julgeolekust”, mis on tema hoole alla usaldatud?
Väide, et meie mistahes ala julgeolekut tagavad võõrad, on juba olemuselt absurdne. Nad võivad anda panuse, kuid põhitöö tuleb riigi enda rahval teha, sest võõrsil tulnutel on üldjuhul teised prioriteedid, enamasti on nende seas ka oma kodumaal toimuv. Kui Ukraina peaks langema suurema Venemaa sõjalise kallaletungi ohvriks, siis sõidavad rahvusmeelsed ukrainlased nagunii koju sõdima.
Praegu ongi ju ligilähedane olukord käes: ka Ukrainas möllab pandeemia, mistõttu lisatööjõudu sealt ei saa, ja kaua tahavad Eestis olla ukrainlased, kes on pikaks ajaks lähedastest lahutatud? Millal kaalub soov olla nendega üles siin teenitava raha? Ja mis saab meie “julgeolekust”, kui neid üldse enam ei tule?
Ruth Annuse vastus on targem kui Toomas Sildami küsimus: “Ennekõike on oluline, et Eesti elanikud ja tööandjad kohaneksid ja inimesed läheksid tööle põllumajandusse. Sest arusaadavalt põllumajandus, toidutootmine, toiduainetetööstus on selgelt julgeoleku küsimus.”
Me ei tea, milline saab olema pandeemia-järgne maailm. Seetõttu ei maksa praegu süvendada sõltuvust kõigest välismaisest – seda tõestas kriisiaegne tarneahelate “Made in China” ärakukkumine.