17.04.2024
Eesti Vabariigi Põhiseadus muudetakse võimuliidu poolt üha enam makulatuuriks.
Juba mõnda aega vaikselt küdev sõnasõda Vene ja Valgevene kodanike valimisõigusest kohalikel valimistel ja selle sammu põhiseaduslikkuse ümber sunnib mõtlema, et üks osa väitlejaist (sh kõrge positsiooniga juristid) peab Eesti põhiseadust universaalseks õigusaktiks, milles deklareeritud poliitilised õigused kohalike võimuorganite valimistel kehtivad ühtviisi nii Eesti kodanikele kui ka teiste riikide kodanike kohta, kes on suvatsenud Eestisse elama asuda. Nende arvates paistab valimisõiguse äravõtmine venelastelt ja valgevenelastelt kohalikel valimistel nõudvat põhiseaduse muutmist.
Ei ole taolisest tarkusest just kõrgel arvamusel. Põhiseaduses pole kusagil expressis verbis öeldud, et välismaalased, olgu nad venelased, sakslased või kes iganes, omavad valimisõigust kohalike võimuorganite valimisel. Rääkimata võimalusest, et põhiseadus peaks andma valimisõiguse ka Eestis elavatele ebasõbralike või vaenulike riikide kodanikele. Nii jabur mõte ei võinud Eesti riigi põhiseaduse loojatele kuidagi pähe tulla.
Mõte välismaalaste põhiseaduslikult garanteeritud valimisõigusest Eestis on põhiseaduse teksti interpreteering, suvaline järeldus sättest, mis ütleb, et kohalikel valimistel on hääleõiguslikud kõik selle omavalitsuse territooriumil püsivalt (sh elamisloa alusel) elavad isikud. Põhiseadus jätab aga lahtiseks, keda ja millistel tingimustel või kriteeriumide alusel võib pidada omavalitsuse ala püsivaks elanikuks. Ei ole sugugi iseenesest selge, et kõik, kes elavad püsivalt omavalitsuse territooriumil, omavad ka hääleõigust. Seda ei oma isikud, kes kohtu poolt on tunnistatud teovõimetuteks. Kuid hääleõiguse võib võtta ka seadusega isikutelt, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades.
Hääleõiguse küsimusel omavalitsusorganite valimisel on veel teinegi tahk. See puudutab probleemi, keda võib lugeda omavalitsusterritooriumi püsivaks elanikuks. Välismaalaste jaoks tähendab see vajadust elada vähemalt pool aastat omavalitsuse territooriumil. Kas ei võiks niisugusel juhul omavalitsuse püsivaks elanikuks lugeda ka arvukaid suvekodude elanikke, sh pensionäre jt, kes veedavad arvestatava osa oma ajast suvekodus? Sõltumata sellest, mis on märgitud nende elaseme aadressiks rahvastikuregistris. Nende puhul on enamasti tegemist Eesti, mitte ebasõbralike või vaenulike välisriikide kodanikega.
Miks peaksid vaenulikke riike oma kodumaaks pidavad inimesed meie kohalike omavalitsuste valimisel omama hääleõiguse näol eelist ühe osa Eesti kodanike ees bürokraatlike reeglite tõttu (mida nimetatakse pidulikult õiguseks)? Nende inimeste huvi kohaliku elu arendamise vastu ei ole kindlasti väiksem kui välismaalastel.
Vastuse taolistele küsimustele peaks andma kohaliku omavalitsuse seadus. Ja kui see juhtumisi ka annab välismaalastele (tegemata vahet sõbralike ja vaenulike riikide kodanikel) niisuguse õiguse, siis sellise seaduse muutmine või tühistamine ei nõua mingit põhiseaduse muutmist. Riigikogu töös on seaduste muutmine või tühistamine tavapärane rutiin. Kohaliku omavalitsuse valimise seaduse muutmiseks vajab põhiseadus vaid Riigikogu koosseisu häälteenamust.
Kokkuvõtteks puudutaks põgusalt neid, kes näib häirivat ettepanek, kaotada Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõigus kohalikel valimistel. Kui jätta kõrvale need, kes eriliselt süvenemata tahavad siiski osaleda ühiskondlikus debatis, koosneb see seltskond jämedates joontes kahest osast. Esiteks on need erakonnad ja tegelased, kelle poliitiline kaal ja mõju sõltub ühel või teisel põhjusel võõrpäritolu kogukonnast ja kes peavad omaenda huvides oluliseks selle kogukonna otsest või kaudset toetust. Väide vajadusest põhiseaduse muutmiseks peab tegema selle ülesande neile lihtsamaks.
Teise osa moodustavad nö asjatundjad. Need on enamasti juristid või juriidilise koolitusega tegelased. Huvitaval kombel ei kuulu sellesse seltskonda ühtegi nimetamisväärset tegelast, kelle taustaks oleks poliitikateadus. Ometi on põhiseadus esmajärjekorras poliitiline dokument, deklaratsioon põhimõtteist, mida rahvas näeb oma riikliku elu korralduse alusena. Majandusteadlane J. K. Galbraith on poliitikat defineerinud kui võimalikkuse kunsti, kui praktilist oskust, eristada olulist perifeersest. M. Weberi jaoks tähendas see valikut erinevate väärtussüsteemide vahel, seega samuti praktilist tegevust.
Õigusteadlane E. Raska peab seevastu õiguse eriomaseks tunnuseks normatiivsust. See on õigussüsteemi, so kohustuslike reeglite ja standardite omadus, mis reguleerib ühiskondlikku käitumist. Süsteemsusest tulenevalt seob norme omavahel tervikuks loogika. Seega alluvad normid tehniliselt juriidilisele töötlemisele – kohaldamisele, interpreteerimisele, analoogia rakendamisele jm.
Kuid õigusnorm ei ole poliitika allikaks. Riike ja nende põhiseadusi ei looda juriidiliste aktidega, vaid avaliku võimu praktilise tegevuse, poliitika tulemusena. Viimase allikaks ei ole õigusnormid, vaid sotsiaalsed ideed ja huvid. Ehk teisisõnu, poliitika sünnitab õiguse, mitte vastupidi. Seda märkab igaüks, kes vähegi ajalugu tunneb.
Suur Prantsuse revolutsioon tõi feodaalse õiguse asemele nn kodanliku õiguse, bolševike riigipööre sünnitas nõukogude õiguse, Eesti riikluse taastamine tõi kaasa nõukogude õigussüsteemi kõrvaldamise ja Eesti iseseisva õigussüsteemi tekkimise jne. Erinevalt normatiivsest õigusest, ei ole seega põhjendatud juriidilise töötluse tehnikate rakendamine poliitiliste deklaratsioonide, sh põhiseaduse puhul. Nende sõnastusest pole vaja otsida midagi muud kui seda mis seal on. Põhimõtted ei ole interpreteerimiseks, vaid järgimiseks.
Toomas Varrak