Politoloog Toomas Varrak kirjutab sellest, et seadustest pidevalt põhiseaduslikke riiveid otsiv president ei märka Tartu rahuleppest tulenevate sätete pidevat rikkumist.
„Äsja jättis president K. Kaljulaid välja kuulutamata Riigikogus vastuvõetud kohustusliku pensionireformi seaduse, viidates selle vastuolule põhiseadusega.
Sarnase või lähedase õigusliku põhjendusega (põhiseaduse riive, põhjendatud õiguslik ootus, proportsionaalsuse nõue) on tagasi saadetud või püütud peatada teisigi seadusandlikke otsuseid, olgu see siis otsus Eesti liitumisest Euroopa finantsstabiilsuse mehhanismiga, valimisliitude, militaarstruktuuridele varjatud järelvalveõiguse andmise või millegi muu kohta.
Kunagi ammusel hallil ajal oli kusagil ajalehes teade, et mingi omavalitsus tahtis ära keelata mahasülitamist oma territooriumil, kuid õiguseksperdid avastasid, et niisugune otsus piirab isiku õigusi ja on vastuolus põhiseadusega.
Pea kõigil juhtudel, kus viidatakse mingi õigusakti vastuolule põhiseadusega või selle riivele jne., on tegemist mitte sõnaselge vastuoluga põhiseaduses öelduga, vaid põhiseaduse sätete interpreteeringuga. Ja see on juristide mängumaa, tavainimeste tarkust seal näha ei taheta.
Ometi on neilgi oma arusaamine õigusest ja enamasti on nad ka koolis käinud ning kirjaoskajad. Ka pole põhiseadus mitte juristide looming, juriidiline akt (ehkki ka nende käsi on seal sees), vaid eelkõige poliitiline dokument. Selle väljatöötamisel on osalenud kogu rahvas, vormistanud selle oma esindajate kaudu ning vastu võtnud rahvahääletusel. Küsimata selleks juristide nõusolekut.
Seetõttu pole põhiseadus mitte juristide pärusmaa, vaid kogu rahva vara, millele igal kodanikul on õigus. Ning juristide pretensioonid kodanikele seletada, mida põhiseadus lubab, mida mitte, on kirjaoskajate kodanike jaoks kui mitte juristide ülbus, siis katse manipuleerida tavakodanike vähemate teadmiste ja oskustega õiguse vallas.
Selle üle, mis on põhiseaduslikult lubatud või keelatud, võib põhiseaduse tekstile tuginedes otsustada iga kirjaoskaja kodanik. Põhiseaduse enamasti lihtlausetest koosnev tekst ei ole nii keeruline, et selle mõistmiseks peaks paluma juristi abi.
Põhiseaduses pole midagi öeldud näiteks pensionide kohta ega sellegi kohta, kes võiks tegeleda salajase jälitustegevusega. Need probleemid kuuluvad seadusandluse, seega poliitika valdkonda. Nende sidumine põhiseadusega on meelevaldne, interpretatsiooni küsimus ning taolise tegevuse sihiks on anda ametnikkonnale võimalus sekkuda poliitilise võimu tegevusse.
Põhiseadus ei anna presidendile õigust kontrollida seadusandluse kooskõla põhiseadusega. Selle õiguse on ta saanud alama astme seadusega, mis laiendab põhiseaduses üksipulgi loetletud presidendi ametiõigusi ja kohustusi. Niisuguseks laienduseks puudub ka igasugune vajadus, sest põhiseadusega on vastavad kontrollinstitutsioonid juba loodud.
Niisiis, pole alust öelda, et presidendil on põhiseaduslik õigus kontrollida seadusandlust ja sekkuda nõnda päevapoliitikasse. On imelik, kuidas president ja tema juristidest nõunikud, kes on nii terased konstrueerima vastuolusid põhiseadusega või selle riiveid seadusandluse tagasilükkamiseks, ei märka seda, mida märkab iga tavakodanik, kes võtab vaevaks lugeda põhiseadust ja sellesse vähegi süveneda.
Nimelt seda, et uue piirileppe sõlmimine Venemaaga (millega jäetakse Venemaale Narva jõe tagused ja Petserimaa vallad) on karjuvas vastuolus põhiseaduse sätetega, mis ütlevad, et 1918. aastal väljakuulutatud Eesti riigi „maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamata tervik“, või et „Eesti maismapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga [Venemaa puhul] ja teiste riikidevaheliste lepingutega [Läti puhul] või siis „Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega“.
Miks õiguskantsleritel, kelle ülesandeks on teostada põhiseaduslikku järelevalvet, on selles küsimuses suu vett täis (või pakuvad vaid põiklevaid vastuseid), kui mõned tegelased (kellega on liitunud ka president) pressivad poliitikaga, mille eesmärgiks on sõlmida Venemaaga uus, põhiseadusega sõnaselges vastuolus olev piirileping? Miks Riigikohus, kelle ülesandeks on samuti põhiseaduslik järelevalve, ei märka uue piirilepingu vastuolu põhiseadusega või selle riivet?
Kodanikele, kes pöörduvad selles asjas Riigikohtu poole aga öeldakse, et avalduse esitajad ei näita, kuidas vaidlustatav seadus või leping rikub nende subjektiivseid õigusi. Ning kuna kodanike taotluste näol on tegemist avalikes huvides esitatud kaebusega, siis teatab Riigikohus, et jätab selle taotluse läbi vaatamata. Ei tea kelle poole peaks põhiseaduse ning Eesti riiklike huvide kaitseks välja astuv kodanik siis pöörduma, kui ta tahab tegutseda avalikes huvides?
Asi on seda traagilisem, et uus piirileping Venemaaga on tegelikult eufemism. Selle tegelikuks sisuks on põhiseaduse reform, mida püütakse läbi viia piirilepingu varjus ja ilma rahva selge mandaadita. Sest Tartu rahuleping, mille integraalseks osaks on 1920. aastast pärit säte piiri kohta, ei saa uue piirilepinguga üheaegselt kehtida. Kui mõni inimene usub, et see on siiski võimalik, siis õiguslikult on selles asjas kahtlemata tugevamad Venemaa kaardid. Kui rahulepingust Eesti-Vene piiri käsitlev artikkel välja võtta, ei jää sinna, peaaegu midagi, mis õigustaks Eesti praegust ametlikku positsiooni Tartu rahulepingu kohast suhetes Venemaaga.
Nii tuleb välja, et uue piirilepingu pooldajad presidendiga eesotsas töötavad selle nimel, et pakkuda argumente Venemaa propagandale Eestist kui Nõukogude Liidu lagunemisel tekkinud uuest riigist ning Tartu rahulepingust, kui ajaloolisest dokumendist, millel ei ole kohta tänastes rahvusvahelistes suhetes. Koos kõigi sellest tulenevate õiguslike ja poliitiliste tagajärgedega. Kui pisut ehk utreerida, siis sellise poliitika kaugemaks tagajärjeks võiks olla Venemaa väikese vasallriigi loomine NATO ja Euroopa Liidu koosseisus.
On tõeliselt kahetsusväärne, et Eestil on saanud endale presidendi, kelle elutarkus ei ületa ametniku horisonti, rääkimata sellest, et tema varasemast elutööst kuidagi paistaks paleus iseseisvast Eesti riigist. President näib elavat enesekindlas veendumuses, kui jumal andis ameti, andis ka mõistuse seda pidada. Paraku nii see ei pruugi olla.
Poliitikuil, kes peavad järgmine kord valima presidenti, võiks see olla kogemuseks, mis aitaks valida Eesti riigi kõige silmapaistvamale ametikohale inimese, kelle elutöö ja -kogemus oleksid tagatiseks, et selles ametis tegutsetaks eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise nimel nõnda, et rahvas omas enamuses selles kindel võiks olla. Ehk teisisõnu, sõnaselges kooskõlas põhiseadusega.“