Tõrvikurongkäik 24. veebruaril on vasakliberaalsele leerile pinnuks silmas, sestap üritatakse seda alati naeruvääristada ja suur osa meediast lööb selles aktiivselt kaasa – neile on vastuvõetamatu üritus, kuhu inimesed lähevad südame sunnil ja mis on kontrastiks presidendi “pingviinide paraadile”.
Mõne aasta eest tegi äraspidiselt ilma tibireporter Marian Võsumets, kes otsis vanalinnast üles kaks purjus meest ja seostas neid tõrvikurongkäiguga, kuid tegu oli nii läbinähtav, et häbisse jäi ajakirjanikuhakatis ise.
Sel korral oli Võsumetsa asemel väljas Võsapets ise, kes liikus rongkäigurahva seas silmnähtava eesmärgiga leida sealt inimesi, kes sobiksid “Võsareporterisse.” Tema polnud ainus.
Vabaduse väljakul võis näha, kuidas osa ajakirjanikke proovis saada intervjuu korraldajatelt ja EKRE juhtpoliitikutelt, teised aga jõlkusid ringi, et leida midagi eriti kõmulist. Suurt tähelepanu pälvis Tartu rahu plakatitega vanem mees, kes oli kohale toonud ka piiriposti – tegelikult ei kuulunud see protestija päeva konteksti, sest EKRE on juba ammu selgitanud, et tõrvikurongkäik pole meeleavaldus, vaid pidupäeva tähistamine, mistõttu plakatid pole oodatud. Aga vale olnuks ka eakas, kõigil sellistel üritustel osalev mees eemale ajada.
Igal meeleavaldusel on teatud kontingent lihtsaid inimesi, kes poliitikast suurt midagi ei jaga, kuid pole riigivalitsejatega rahul – nemad ongi kõmureporteri otsituim saak. Osa neist satub telereporteri kõnetamise peale segadusse ega oska midagi asjalikku öelda, teised aga hakkavad just lihtsal ja sageli naiivsel moel oma arvamust avaldama.
Selliseid inimesi kasutab meedia ebaeetiliselt ära, et jätta üritusest võimalikult halb mulje. Postimees kirjutabki: “Pöörane sõim EKRE miitingul.” Aga ajakirjanik läkski sinna just seda otsima ja välja pressima. Neile polnudki vaja Martin Helme innustavat kõnet, Merit Männiste kauneid laule, sädet inimeste silmis ega ülevat meeleolu – vihareporterile oli vaja võimalikult sopast tausta, et tõrvikurongkäik mustata.
Meedia on ära unustanud eetikareeglid, kus öeldakse muuhulgas ka: “Ajakirjanik ei või kuritarvitada meediaga suhtlemisel kogenematuid inimesi, enne vestlust selgitatakse räägitu võimalikke tagajärgi; ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada”. Ebaadekvaatseid, eriti joobes, haigeid ja olukorda mittejagavaid inimesi ei intervjueerita.
Ajakirjandus oli tõrvikurongkäigul suuresti nagu ikka – ebaprofessionaalne ja pahatahtlik, kusjuures kõmuotsijateks olid just noored ajakirjanikud. Ja muidugi mõista valgus kogu kohapeal valmisvaaritatud sopp leheveergudele, et EKRE üritus maatasa teha.
Neljapäeval kirjutasid paljud inimesed Uutele Uudistele, juhtides tähelepanu sellele, kuidas lugude alt kaovad tõrvikurongkäiku toetavad kommentaarid ning levivad üheülbalised mõnitavad postitused – sopaveskid töötavad.
Vasakliberaalne meedia lausa vihkab tõrvikurongkäiku, sest see on üks vähestest üritustest Eestis, kuhu inimesed tahavad tulla ja tulevadki südame kutsel. Tänavu taheti seda koroona abiga nurka suruda, millest võttis osa ka peaminister Kaja Kallas, kuid üritus kõigi vastaliste kiuste siiski toimus ja näitas neile, et Eesti rahvuslus püsib ja tugevneb.
Lõpetuseks EKRE poliitiku Peeter Ernitsa kommentaar: “Tegime eile Postimehega tõrvikurongkäigust reportaaži. Olin kogu aeg Sander Punamäe kõrval. Kaamera töötas vahetpidamata, ajakirjanik tegi palju intervjuusid. Paraku lõikas kõigest sellest kokku tendentsliku loo, jättes välja paljud talle mittesobivad intervjuud. Saatsin Sanderile hommikul järgmise sõnumi ja arutasin hetk tagasi asja oma vana hea kolleegi Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaarega. Mardile selline asi ei meeldi. Ajakirjanduse usaldusväärsust on kerge lõhkuda, aga raske taastada.”