24.12.2021
Selliseid meeleolusid pole küll vaja teadusesse tuua. Pilt on illustratiivne.
Väidetavalt ei taha paljud geid, et LGBT nende nimel esineks ja veel rohkem on neid naisi, kes ütlevad, et marufeministid ei saa ega tohi nende nimel ideoloogilist naisõiguslust arendada.
Ideoloogiline iga hinna eest soolise võrdsuse loomine võtab lausa absurdsed mõõtmed. Üks näide.
BNS vahendab: Eesti Teadusagentuuril ilmus teemaleht “Sooline tasakaal ja palgalõhe teaduses”. Sealt leiab peamised näitajad naiste ja meeste esindatusest Eesti teaduses ning teadus- ja arendustegevuse kogudes, edukusest grantide taotlemisel Eesti Teadusagentuurist ning valdkonna soolise palgalõhe.
Eesti on soolise võrdõiguslikkuse poolest Euroopa Liidus 17. kohal. Olukord teaduses on parem: kui naissoost teadlaste osakaal Euroopa Liidus on 33 protsenti, siis Eesti teadlaste ja inseneride seas on naisi üle 40 protsenti, lisaks on vähenenud ka palgalõhe kutse-, teadus ja tehnikavaldkonnas: 2010. aastal oli valdkonna palgalõhe 18,7 protsenti, 2019 aastal aga 11,6 protsenti.
Kümne aastaga on nii nais- kui meessoost teadlaste ja inseneride arv kasvanud 25 protsendi võrra. Eriti jõudsalt on teadlaste arv kasvanud erasektoris: naisteadlaste arv on suurenenud 55 protsendi ja meesteadlaste arv 66 protsendi võrra. Naiste hulk on mõnevõrra kasvanud ka avaliku sektori teadlaste ja inseneride hulgas, meeste hulk aga kaks protsenti võrra vähenenud
Viimaste aastate jooksul on mõnevõrra suurenenud ka naiste osakaal teadus- ja arendustegevuse otsustuskogudes. Heaks sooliseks tasakaaluks peetakse alaesindatud soo vähemalt 40 protsenti esindatust teadus- ja arendustegevuse otsustuskogus.
Teadusagentuuri välja jagatavate personaalsete uurimistoetuste taotlejate seas domineerivad endiselt mehed, kuid paranenud on naissoost taotlejate edukuse määr. Kõige suuremad erinevused on loodusteadustes ning tehnika ja tehnoloogia valdkonnas. 2021. aastal olid 72 protsenti loodusteaduste granditaotlejatest ja 63 protsenti grandisaajatest mehed. Tehnika ja tehnoloogia valdkonnas oli meeste osakaal taotlejate hulgas 84 protsenti ja saajate hulgas 88 protsenti. Toetuse tüüpide lõikes on kõige suurema soolise ebatasakaaluga olnud rühmagrant ja arendusgrant.
Nagu näha, vastandatakse mehi igati naistele, nagu see toimub kogu “tühistavas” läänemaailmas. Naisi tõstetakse igal pool esile, isegi kui neid pole teaduses võrdsuse saavutamiseks piisavalt – paneme kelle tahes, peaasi, et võrdsus oleks olla.
Kuitahes õilsate mõtetega ka poleks mõni võrdõiguslane, on tegu rünnakutega võitlusrinnetel, mis teadlaste omavahelisi suhteid paremaks ei tee. Mehed võivad olla härrasmehed, aga kui üha uued feministid vallutavad teadusringkondi, ollakse varsti olukorras, kus mehi tuleb tikutulega taga otsida, nagu praegugi õpetajate seas. Allesjäänud mehed aga on tõrjutud seisundis.
“Kõige suuremad erinevused on loodusteadustes…” kirjutatakse üllitises. No mida siis teha, kui loodusteadustes pole naisi piisavalt võtta? Õpetada kiirkorras uusi naisteadlasi, et loodusteadus naiselikumaks muutuks?
Tippteadlased on enamasti vanemad inimesed, paljud ka nõukogude ajal tegutsenud ja nad on näinud, kuidas olukorrad on välja kujunenud – igal juhul pole selles süüdi “toksiline maskuliinsus”, vaid ühiskondlikud arengud sovjetiajast iseseisvusesse ja sealt eurosüsteemi.
Teaduses pole mingit põhjust arendada radikaalfeministlikku soolise võrdsuse mudelit, kus teadlased istuvad pidevalt soopõhistel barrikaadidel ja hoiavad teadustöö asemel käes üleskutseid revolutsioonile. Esiteks on juba marufeminism mitteteaduslik nähtus, see on puhtalt ideoloogiline vastandamispraktika. Teiseks maksavad teaduses ikka inimesed haritus, mõistus ja võimed, mitte triibulised nimekirjad.
Teadusest tuleb radikaalfeminism välja tõrjuda. Tõeline naisõiguslus on juba nii tugev, et naistel on olemas kõik võimalused enda võimetel põhinevaks konkurentsiks ja nad võtavad ise sisse koha teadusmaailmas – neid ei pea sinna määrama neomarksistid oma triibuliste nimekirjadega.
Muidu jõuab teadus varsti sinna, kus teadlaskond koosneb ainult naistest ja kui küsitakse, et kas tarku mehi enam polegi, mühatatakse põlglikult: mis mehi veel siia vaja…
Muide, valitsuse teadusnõukoja eestotsast kõrvaldati just Irja Lutsar ja asemele sai Toivo Maimets. Ja seda naistevalitsuse tingimustes.
Jüri Kukk