21.01.2019
“Jänkud” üritavad pidevalt ka Trumpi maha võtta.
Möödunud nädala toimusid kaks erilist sündmust – varikontode lugu ja “Naiste marss”, mõlemad parasjagu skandaalsed.
Uued Uudised leidsid hea kommentaari “trollilt”, kelle nimi on Roosa Udu ja kes on Eestis tegelikult üsna tuntud varjunime all kirjutaja. Kuigi keegi ei tea, kes on selle pseudonüümi taga, siis ikkagi – hoolimata pseudonüümide trollideks sildistamisest, ei peaks kartma head sõna levitada. Niisiis, mida arvab Roosa Udu feministlikust hammastenäitamisest laupäevases Tallinnas?
“Möödunud nädalavahetuse tähtsündmus oli vaieldamatult naiste marss. Ajakirjandus pasundas sellest nii enne kui pärast sündmust.
Selgusetuks jäi vaid, mille nimel seda tehti. Võinuks ju arvata, et naisi on tabanud enneolematud repressioonid ja tagakiusamine ning nüüd lõpuks katkes viimane kannatus ja lahvatas vastupanuleek. Tõstes relvad hädamere vastu, marsiti üheskoos viimse võitluse maale, et anda otsustav lahing. Aga tegelikult?
Kõik need põhjendused, mida kuulda võis, olid loosunglikud, enamjagu mõistetamatudki. Vaadates neid heas toitumuses ja hästiriietatud parteinaisi, ametnikke ja magistrikraadiga ühes saadud pahempoolsuse toetajaid, jäi mulje, et siin marsivad elu peremehed, kes on tänavale tulnud, et demonstreerida oma võimu suurust, üleoleku kõrgust ja reaalsuse ignoreerimise ääretust.
Nemad olid pärit hoopis teisest maailmast – samal moel nagu saja aasta eest punased aktivistid Venemaal, kes oskasid ühiskonda näha vaid läbi klassivõitluse prisma. Kuhu selline piiratud maailmataju välja viis, näitasid järgnevad aastad – nõukogude korraga kaasnenud inimohvreid ei osata tänase päevani kokku lugeda. Aktivistide fanatism on äärmiselt ohtlik asi.
Mis siis oli marssijate peamine sõnum? Andke andeks, aga mulle jäi mulje, et midagi asjalikku neil öelda polnudki. Või mida arvata Delfi hinnangust: „Peamine sõnum, mida kõik intevjueeritavad rõhutasid oli, et täna tehti ära suur asi, kuna tegemist on Eesti esimese nii suures mahus läbiviidud naisõiguste aktsiooniga — rahvusvahelise naiste marsi raames oli Tallinna üritus ainus naaberriikides ning ainus endises idablokis.“
Ja see siis oligi PEAMINE SÕNUM?! Et tehti ära suur asi? See oli nüüd küll asi iseeneses, et aktsiooni peamine tähtsus oligi vaid aktsiooni läbiviimises! Lisaks lapsik kelkimine, et meie olime ainukesed et naaberriikides ja isegi terves endises idablokis midagi sellist ei toimunud. Sama hästi oleks võidud hulgakesi kaerajaani vihtuda või hiigelpiruka küpsetada, et siis rõõmustada: suur asi sai ära tehtud!
Peale „peamise sõnumi“ oli hulk väiksemaidki. Tsiteerin sedasama Delfi artiklit: „Teravameelsed aktsioonil osalejad illustreerisid rahumeelset marssi värvikate postritega: “Naiste õigused on inimõigused,”, “Maksa Triinule elatis ära!”, “Kaagutan kui tahan!”, “Vabandage ebamugavuste pärast, aga meie siin püüame maailma muuta,”, “All I want for Christmas is solidarity,”.
Jõulud on küll ammu möödas ja Jõuluvanasse uskuminegi pidanuks jääma lapsepõlve, aga küsin siiski – kellelt seda solidaarsust nõutakse? Meestelt? Või tuleb siin näha etteheidet nende naiste aadressil, kes marsist kõrvale jäid ega soostunud aktivistiks hakkama? Meie siin püüame maailma muuta – see kõlab ühest küljest lapsikult ja lausa koomiliselt, aga teisest küljest on taoline mõtteviis omajagu hirmutav.
Mida arvata loosungist – meie siin kavatseme mere tühjaks juua! See, kes tahab ümber kujundada tervet maailma, ei tee tegelikult mitte midagi. Kui tahad midagi muuta, alusta iseendast või oma lähikonnast. Aga mis parata, mitte igaüks ei suuda suurusehullustusest loobuda.
Mulle jättis omal ajal sügava mulje üks naiskommenteerija, kes ägedasti kiitis takka Krister Parise mõttele, et eestlastel ei tohiks peres üle ühe lapse olla, sest lapse ökoloogiline jalajälg on lausa üüratu ja ta toob meie planeedile äraarvamata suurt kahju. Kui nimetatud naisinimene oma kommentaarimisega juba väga leili läks, tuletasin talle meelde, et tegemist on ju tema enda lapsega, keda peaks üle kõige armastama, mitte aga demoniseerima. Seda vastust, mis ma sain, ei unusta ma kunagi: „Vabandust, aga ma ei oska lokaalselt mõelda, olen harjunud globaalselt mõtlema!“
Inimesed, kes ei oska armastada oma lähedasi ja isegi oma last, pidades seda „lokaalse mõtlemise“ ilminguks, on minu arvates koletised. Pärast seda kogemust on minus süvenemas veendumus, et selle suure sallivuse taga, millest teatud seltskond meedia vahendusel pasundab, peitub tegelikult suutmatus armastada oma lähedasi, oma maad, oma rahvast. Nad kompenseerivad selle mingi pseudoarmastusega kogu inimkonna vastu, sest see väljendub ainult sõnades, seda ei pea tundma.
Niinimetatud armastus kogu maailma vastu annab neile võimaluse põlata omasid. Mõelge kampaania „häbenen olla eestlane“ peale. Nüüd ehk mõistate mu kõrvetisi, kui näen aktiviste tänaval lehvitamas maailma muutmise loosungit. Veelgi pelutavam on, kui torgata seesama loosung 30ndate komsomoliaktivistide kätte: „Vabandage ebamugavuste pärast, aga meie siin püüame maailma muuta!” Nüüd me teame, et need „ebamugavused“ tähendasid miljonite inimeste hukku ja kümnete miljonite represseerimist, aga maailm muudeti nende aktivistide kaasabil selliseks põrguks, mida praegu on pea võimatu endale reaalselt ette kujutada.
Mida aga arvata loosungist „Naiste õigused on inimõigused!“? Vägisi jääb mulje, nagu meie riigis ei peetakski naisi inimesteks, ja et nad nüüd endale seda staatust nõutavad. Vikipeediast võib lugeda: „Inimõiguste ülddeklaratsioon kuulutati välja 10. detsembril 1948. aastal kui ühine saavutuste norm kõigile inimestele ja rahvustele. ÜRO rahvad kinnitasid meestele ja naistele võrdsed võimalused. Need õigused on: õigus elada ilma vägivallata ja orjuseta, olla haritud, teenida õiglast töötasu ning omada vara.“
Milles siis ikkagi küsimus? Miks murtakse sisse lahtisest uksest? Kas ei järgita Eestis inimõigusi? Või tahavad naised inimõiguste mõistet laiendada, sinna midagi juurde pookida? Sellist asja ei tehta teel Viru väravast Sveta baari. Selleks, kui taolist asja üldse vaja läheb, on hoopis teistsugused mehhanismid.
Mind aga huvitas ka veel asja väline külg. Kui paljud naised on valmis end naeruväärseks tegema, et tõmmata „kelmikate kõrvakestega“ roosa müts, nagu soovolinik oma ametlikul saidil neid innustas.
Tsitaat: „Siin on juhis kõige lihtsamale variandile, mis jõukohane ka neile, kes pole kunagi varem heegeldanud. Tulemuseks on kelmikas kõrvakestega müts, mis sobib suurepäraselt kandmiseks Naiste marsil.“ Paraku oli aktsioonis osalejatel teada selle mütsi sümboolne tähendus, aga avalikus linnaruumis, telekaamerate ees, et tahtnud keegi end lolliks teha. Seepärast püüti ehitada kirik keset küla. Peas olid küll eri värvides kootud mütsid, aga vallatuid kõrvakesi, mis oleksid viidanud “pussyle”, polnud eriti näha.
Sa võid küll viia hobuse vee äärde, aga jooma sundida teda ei saa. Võid küll käsutada riigiametnikud naiste marsile, aga tussumütse sa neile pähe suruda ei saa. Pigem tuldi talveilma trotsides palja peaga – kas peitus siin omamoodi protest sundijate soovide vastu?
Arvasin, et vähemasti mehed, kes end ühel või teisel põhjusel naiste marsile sisse smugeldanud, tõmbavad oma pärispatu lunastamiseks ja solidaarsuse demonstreerimiseks „kelmikate kõrvadega roosa mütsikese“ pähe, aga sedagi ei juhtunud. Liiga palju on meil veel murdmata stereotüüpe. Mehelik uhkus kui kodanlik igand on veel maha tallamata. Seda isegi end naisaktivistideks pidavate meeste seas.
Eriti koloriitne oli esisotsi Ossinovski peakate – allalastud kõrvadega karvamüts. Kes kõikjalt sümboleid otsib, võib siit ehk välja lugeda patukahetsust – lontis kõrvadega mees palub naistelt vabandust nende erisuste pärast, mille loodus talle on kätte (või otsesõnu öeldes – püksi) mänginud. See-eest olid Jevgenil jalas üsna erilist värvi püksid, mis mahtusid üsna lahedasti selle värvigamma sisse, mille võrdsusvolinikmarsist osavõtjatele oli ette kirjutanud (roosast lillani). Küll mitte lausa roosad, aga märkimisväärselt mittemehelikku värvi küll. Küllap tiirlesid sotside juhi peas mõtted, mismoodi sugude vahelist erinevust vähendada või lihtsalt ära kaotada.
Võib küll valimisnimekirju koostada tõmbeluku meetodil, mehed ja naised vaheldumisi, aga lõplik sõna jääb ikkagi valija öelda, nii et poliitiliselt igati korrektne tulemus pole kaugeltki garanteeritud. Ei, siin tuleks astuda palju radikaalsemaid samme. Õnneks on vundament sellele juba rajatud. Mäletate ju Tsahkna ja Ossinovski lennukat plaani, et iga inimene võiks (riigi rahade eest) kaks korda aastas sugu vahetada.
Nüüd on see nagu varnast võtta vahend, mille abil näiteks Riigikogus absoluutne sugude võrdsus tagada. Aga miks mitte valitsuses ja muudeski riigiasutustes. Kelle jaoks neid plaane ikka hauti kui inimeste jaoks? Seda enam, et nad aitavad olulisel määral parandada meie näitajaid feminismi edendamise osas. Saab jälle rinna ette lüüa ja uhkeldada – oleme siin ainukesed endises idablokis!”
Allikas: Facebook