Ankaras toimunud NATO tippkohtumine ei toonud uusi hoiatusi – see vormistas Euroopa Liidu pikaajalise geopoliitilise lüüasaamise.
Donald Trumpi otsus tühistada Türgi-vastased sanktsioonid ja lubada Recep Tayyip Erdoganile uuesti F-35 hävitajaid on otsene tulemus Euroopa aastatepikkusest strateegilisest saamatusest. Veelgi valusam on aga see, mis toimub samal ajal liidu idapiiril – USA on oma väed Eestist teadmata ajaks välja viinud. See topeltlöök ei ole juhus, vaid Euroopa Liidu enda naiivse, lühinägeliku ja eneseimetlejaliku poliitika otsene tagajärg.
Euroopa ei ole enam kriisis, kus saab arutada, mida tulevikus teha. Euroopa on juba praegu kaotanud oma julgeoleku, oma usaldusväärsuse ja oma koha maailma otsustajate laua taga.
Aastatepikkune mugavusmull ja liitlaste võõrandamine
Euroopa Liidu suurim süü on olnud aastakümnete pikkune elamine teiste arvelt. Samal ajal kui USA kandis NATO julgeoleku põhiraskust, ehitasid Euroopa suurriigid – eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa – oma majandust üles odavale Vene energiale ja illusioonile, et suured konfliktid on igaveseks möödas. Euroopa on süstemaatiliselt alarahastanud oma kaitsetööstust, muutudes sõjaliselt impotentseks patsaaniks, kes suudab toota vaid regulatsioone, mitte lahinguvalmis diviise.
Trumpi terav kriitika Euroopa suunal lojaalsuse puudumise pärast ei sündinud tühjalt kohalt. Euroopa on harjunud USA julgeolekugarantiid tarbima tasuta hüvena, lubades endale samal ajal Washingtoni välispoliitika kritiseerimist, pakkumata ise vähimatki reaalset sõjalist tuge. Tulemus? USA lihtsalt pööras selja. Vägede teadmata ajaks väljaviimine Eestist ja rotatsioonide peatamine on otsene karistus selle eest, et Euroopa on hoidnud oma kaitsekulutusi madalal ja lootnud, et Ameerika maksumaksja valvab igavesti Narva jõge.
Mida Euroopa Liit on tegelikult juba kaotanud?
Kaotatud kontroll oma idatiiva üle: USA vägede lahkumisega Eestist kaotas EL oma peamise heidutusjõu vahetult Venemaa külje all. Brüssel on loonud olukorra, kus liidu idapiiri turvalisus sõltub Pentagoni hetketujust, sest Euroopal endal pole sinna tühimiku täitmiseks midagi saata. Balti riigid, kes on täitnud kõik kohustused, on jäänud Euroopa Liidu üldise nõrkuse pantvangiks.
Kaotatud positsioon Lähis-Idas ja Vahemerel: Euroopa on täielikult maha mänginud oma mõjuvõimu Türgi suhtes. Aastaid püüdis EL Ankarat “euroopastada” ja õpetada, samal ajal kui Erdogan ehitas üles pragmaatilist ja agressiivset regionaalset jõudu. Täna ei vaja Türgi Euroopat – Trump andis Erdoganile lennukid ja sanktsioonidevaba tee, jättes Euroopa Liidu positsiooni, kus ta peab Ankara ees põlvitama, et viimane ei avaks migratsiooniväravaid.
Kaotatud globaalne usaldusväärsus: Euroopa Liidu niinimetatud “pehme jõud” (väärtused, inimõigused ja reeglitepõhine kord) on muutunud rahvusvahelisel areenil naljanumbriks. Trump demonstreeris Ankaras, et maailma juhitakse toore jõu ja tehingute kaudu. EL-i diplomaatia on kaotanud igasuguse kaalu, sest kõik teavad: Brüsseli sõnade taga ei ole relvi ega poliitilist tahet.
Brüsseli reaalne läbikukkumine
Selle asemel, et toimida ühtse geopoliitilise blokina, on Euroopa Liit lasknud end seestpoolt lõhestada. Prantsusmaa on ajanud omaette suurusehullustuses liini, Saksamaa on takerdunud oma bürokraatiasse ja otsustusvõimetusse ning Itaalia on mures vaid oma siseasjade pärast. See on viinud olukorrani, kus Euroopa on kaotanud õiguse rääkida kaasa omaenda kontinendi tuleviku üle.
Kohtumine Ankaras näitas ilmekalt: otsuseid Ukraina, NATO tuleviku, sanktsioonide ja piiride üle teevad mehed, kes põlgavad Euroopa Liidu praegust mudelit. EL on taandanud end globaalsest mängijast pelgalt territooriumiks, mille saatust otsustavad teised – ilma, et Euroopa liidritel oleks asja isegi ruumi, kus neid otsuseid tehakse. Illusioonid on purunenud ja tagajärjeks on strateegiline alastus.
Rainis Lipstok