Viimasel ajal on delfilased “näoraamatu” Glavlitiks muutnud, kusjuures tsenseerimisel kasutatakse ka ehtfaktikontrollikku “argumenti” sõnastuses “Näib, et proovisid saada meeldivaks märkimisi, jälgimisi, jagamisi või videovaatamisi eksitaval viisil.” Midagi primitiivsemat on selgituseks raske välja mõelda, see viitabki otsesele soovile tsenseerida, kontrollida, vaigistada…
See, mis Eestis toimub, on tsensuur. Kuigi põhiseadus ütleb, et “Tsensuuri ei ole”. Tsensuuriseadust pole ametlikult veel läbi surutud, aga suude sulgemine toimub suures ulatuses. Mis saab veel siis, kui seadus jõusse astub?
Tsensuuriseadust on püütud õigustada väitega, et see polevat sõnavabaduse piiramine. Kui aga täna on sõnavabadus ühel tasemel, homme aga on piirangud juba karmimad, siis tähendab see sõnavabaduse piiramist igal juhul.
Kuidagi minevikku on vajunud avalikustamine, Laulev revolutsioon, Berliini müüri langemine, sotsialismi kadumine… nüüd on justkui tagasi Glavlit, Stasi, KGB, Gulag… Ükspuha mida ei seletataks, rääkida tohib vähem ja vähematel teemadel. Samal ajal võideldakse Hiinas, Iraanis ja mujalgi just tsensuuri kaotamise nimel.
Kuidas saab rääkida sõnavabadusest, kui Lääne-Euroopas ei tohi massimigratsiooni kritiseerida? Kui mingi protsess käib ja sel on negatiivsed küljed, siis peab demokraatliku riigikorra ajal tohtima rääkida kõigest. Aga enam ei tohi, peab vaid kiitma, nagu Nõukogude Liidus ja täna Hiinas.
Rootsi ägab kuritegevuse all, selle sisserändetaustast räägivad kasvõi STT uudistes kasutatavad sõnad “lapssõdurid” (Rootsi tulistamiste taga on rändelainega tulnud Lähis-Ida klannimaffia), aga ühegi kuriteo puhul ei viidata kurjategijate taustale, sest migratsiooni ei tohi halvast küljest näidata. Kas see ongi sõnavabadus?
Praegu käiva tsensuuri karmistamise üheks osaks on veel võitlus “valeinfoga”, paraku tekitab toimuv üha enam küsimuse, et kas tsenseeritakse ikka tõelist valeinfot või ei meeldi kellelegi hoopis karm tõde ning see tembeldatakse valeinfoks?
Peamiselt saavad valeinfo sildi külge postitused kliima ja pandeemia kohta, kusjuures esimese puhul peetakse valeinfoks kahtlemist inimtekkelistes kliimamuutustes. See tekitab huvitava olukorra.
Facebookis käsitsevad tsensuurikirvest Delfi lapsajakirjanikud. Delfi kontserni üheks osaks on Maaleht, see aga kirjutas hiljuti: “ARVUSTUS | Rohepöörde valed said paljastatud: see on planeedi loodust hukutav ettevõtmine!” Jutt käib keemiadoktor Jüri Liivi “Suure rohepesu käsiraamatust”, mis viitab paljudele juba teada tõigale, et rohepööre ongi tohutu petuskeem.
Kui inimesed hakkavad postitama arvamusi rohepöördest kui pettusest, peab Facebook need kõrvaldama ja inimesi sanktsioonidega ähvardama, sest üldise globalistliku propagandaskeemi järgi kliimavõitluses kahelda ei tohi. Samas delfikad ise levitavad uudist, et rohepööre on pettus…
Ei piisa sellest, et mingi väide või postitus valeinfoks kuulutada – peab tooma põhjaliku ja ammendava selgituse, mida ei anna ei Delfi ega Facebook, kes kasutavad vaid allikaid, mis kinnitavad nende arvamust, ja sedagi väga piiratult, alternatiivseid ja sageli märgatavalt teaduslikumaid konkureerivaid seisukohti üldse arvestamata.
Kui keegi väidab, et koroonavaktsiin põhjustab tervisekahjustusi, siis ei aita sellest, et lugu võetakse maha, vaja on teadlaste ja tootja kindlat dokumenteeritud seisukohta, et vaktsiin on läbinud viimase kui vajaliku kontrolli ja on ohutu. “Valeinfo” võib ju sotsiaalmeediast kõrvaldada, aga seda enam hakkab ta elama oma elu suust-suhu-suhtlemises ja kinnistub seal seda kindlamalt eeldusel, et tõde varjatakse. Praegune Delfi-FB süsteem seda teebki.
Tsensuur saavutabki lõpuks hoopis selle, et ametlikku infot ei usuta, seda peetakse tõe varjamiseks, ja seda aktiivsemalt otsitakse internetist ja paberväljaannetest infot, mis seab ametliku seisukoha kahtluse alla. Tsensuur töötab juba enda eesmärkidele vastu ja kuigi usutakse, et küll lollikesed “õiget versiooni” uskuma jäävad, levivad alternatiivsed arvamused seda tugevamalt. Ka Nõukogude Liidus väideti, et Läänes elavad inimesed näljas ja kerjavad, aga inimesed otsisid ikka infot ja saidki sageli teada, et seal on heaoluühiskond, poed on kaupa täis ja rääkida võib kõigest.
Praeguse tsensuuriaparaadi suurim häda on see, et nad ise loovad tausta, mille puhul inimesed suusulgejaid ei usu. Kui blokeeritakse konservatiivse maailmavaate (mis on demokraatlikus ühiskonnnas täiesti lubatud maailmavaade) infot ja sellega konkureerivat vasakliberaalset maailmavaadet peetakse “ainsaks tõeks”, siis on siililegi selge, et tsensuuri tugevnemine ja sõnavabaduse piiramine tähendab totalistarismi saabumist.
Uued Uudised