28.04.2018
Tšukotka
Nõukogudeaegses ja -järgses ruumis ei ole vist kellestki nii palju nalju räägitud nagu tšuktšidest, kes on väike rahvas kaugel Põhjas, Venemaa kirdenurgas, Alaska vastas, ja kes elavad nii kaugel Moskvast kui võimalik.
Võib-olla ongi see põhjuseks, miks nemad on naljade objektiks valitud — võimalus kohata tšuktši väljaspool nende kodumaad on kaduvväike.
Tšuktšid elavad lähisarktilises kliimas. Seal on elu raske ega võimalda rikkust koguda. Sellepärast said tšuktšid sagedaseks tegelaseks venelaste anekdootides. Neis kujutatakse tšuktše harimatute ja lihtsameelsetena, kuid see-eest pakuvad nad võimalust vaadata Venemaa elu nii-öelda kõrvalt, ilmutades vahel suurt läbinägelikkust.
Kuna sellised naljad on laialt levinud, siis nagu ütleb ka tšukši kirjanik Orynganym Tanatarova, tahavad paljud teada, kuidas selline olukord tekkis. Ükski keeleteadlane, ajaloolane või etnograaf ei saa 100-protsendilise kindlusega öelda, miks just tšuktšid on nende naljadega seostatud.
On olemas viis peamist teooriat. Esimesena on märgitud seda, et tšuktšid on suurema osa ajaloo jooksul olnud venelastele nii tundmatud, et neist usuti lausa kõike, mida fantaasia neile omistada lubas.
Teise teooria järgi kujundas sellise suhtumise Vitali Melnikovi populaarne film “Tšukotka boss”, milles tšuktse kujutati lihtsameelsete ja naljakatena. Muide, selle filmi kohta esitasid protesti nii NLKP Magadani oblastikomitee kui ka Kirde-Aasia teadusuuringute instituudi töötajad, pidades seda halvustavaks, kuid hukkamõistu kõrgemalt poolt ei järgnenud.
Kolmas teooria on see, et tšuktsid võtsid ise neid nalju lõbusalt ja isegi suunasid neid, et endid teadvustada. Nad naersid isegi selle üle, kuidas Melnikov neid kujutas, sest nad teadsid, kui valesti too oli kõigest aru saanud ja arvasid, et venelased teevad ennast sellega ise lolliks.
Tanatarova märgib, et “tšuktšide seas on inimesi, kes elavad naljade ja naljakate lugude rääkimisega” ja et selliseid inimesi austab kogukond. Niisiis hakkasid “põhjapõdrakasvatajad” varsti saatma vene kogukonnale lugusid, mille nad ise välja mõtlesid.
Neljanda teooria kohaselt tähendabki “tšukši” paljude põhjapõtrade omanikku ja nii räägitakse neist läbi lugude pigem kui edukatest inimestest.
Ja viies teooria ütleb Tanatarova järgi, et Nõukogude juhtkond julgustas selliste naljade rääkimist, et võimaldada venelastel ohutult auru välja lasta, ning julgustada venelasi mõtlema, et nende endiga on kõik täiesti korras ja et nad oskavad teha seda, mida kaugel põhjas elavad tšuktšid ei suutnud ise ära kasutada.
“Ametivõimud soovisid kuidagi põhjendada tšuktšide varem okupeeritud tohutute territooriumide koloniseerimist ja nende maade ressursside kaevandamist. Seega kujutatakse selle rahva esindajaid tahtlikult küll heade inimestena, kuid kes ei suuda oma elu iseseisvalt organiseerida,” ütleb Tanatarova.
Sellega haakuvad ka ajaloolised faktid selle kohta, et Kamtšatkalt läbi Tšukotka Alaskale liikunud venelased kohtasid just tšuktši sõjasalkadelt kõige tuntavamat vastupanu. Pikale veninud sõjas olid lüüasaajateks venelased, kuid heitluse lõpptulemuse määras ära tšuktšide kui rahva väike arv — mingil hetkel polnud neil lihtsalt enam sõdalasi.
Ometigi nad ei alistunud, vaid pakkusid ennast ise Vene tsaari alamateks, millega vastupanu jätkumist kartvad venelased ka nõustusid. Tšuktšid pidid edaspidi vaid tsaari makse maksma ja jäid omal maal peremeesteks — vene kolonistid näiteks ei tohtinud nende maadel relvi kanda, seda tohtisid vaid sõjasalgad. Nii tsaarivõim kui ka bolševikud alistasid tšuktšid pigem viina abiga. Naljad tšuktšidest võivad olla tingitud ajaloolisest vihast ja sellest tulenevalt ideoloogilisest kättemaksuihast.
Tšuktši nalju on kahte moodi: ühed näitavad neid lõbusast küljest, kuigi halvustavalt; teised aga naeravad läbi nende nõukogude poliitilise süsteemi üle.
Esimene näide: noor tšuktš läheb õppima Moskva kirjandusinstituuti. Direktor küsib, kas ta on üht või teist autorit lugenud. Tšuktš vastab alati eitavalt ja õppejõud nendib, et neile, kes raamatuid ei loe, pole instituudis kohta. Tšuktš vastab, et ta ei tulnud mitte lugejaks, vaid kirjanikuks õppima.
Teine näide: tšuktš tahab Moskvas auto Punasele Väljakule parkida, kuid miilits ei luba. Tšuktš ütleb, et keelumärki ju pole ja militsionäär plahvatab: “See siin on Nõukogude Liidu keskpunkt, kus käivad riigi tähtsaimad mehed, isegi NLKP Poliitbüroo liikmed.” Pärast lühikest mõtlemist vastab tšuktš: “Tänan teid,seltsimees, ma unustasingi oma auto lukustada.”
Tšuktši autonoomne ringkond asub Venemaa Kaug-Ida föderaalringkonnas, keskuseks on Anadõr. Mõnda aega oli selle kuberneriks Venemaa üks rikkamaid mehi Roman Abramovitš. Kubernerina toetas Abramovitš Tšuktši piirkonda rahaliselt ja sai juurde palju toetajaid. Pärast korduvaid palveid president Vladimir Putinile vabastada end kuberneri kohustest rahuldas Abramovitši soovi 2008. aasta juulis uus president Dmitri Medvedev. Samal aastal valiti Abramovitš Tšuktši autonoomse ringkonna duumasse.
Tšuktšid (enesenimetused ԓыгъоравэтԓьэт, оравэтԓьэт) on Aasia kirdeosa põlisrahvas, kes elab Beringi merest kuni Indigirkani ja Põhja-Jäämerest kuni Anadõri ja Anjuini. Nad kõnelevad paleoaasia keelte tšuktši-kamtšadali rühma kuuluvat tšuktši keelt ja vene keelt. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 15 908 tšuktši. Antropoloogiliselt kuuluvad tšuktšid mongoliidsesse põhja-aasia rassi.
Tšuktšid kuuluvad riiklikult tunnustatud Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste hulka. Nõukogude võimu ajal loodi tšuktši kirjakeel (1931. aastast alates kasutati ladina kirja, 1937. aastal mindi üle kirillitsale), kuid mõistagi on neid alati püütud venestada ja jarangadest kortermajadesse elama sundida. Tšukotka suureks tragöödiaks olid seal Nõukogude ajal tehtud tuumakatsetused
Tšuktšid olid üldiselt 20. sajandi alguseks pööratud õigeusku, kuid see jäi kauaks suuresti formaalseks. Šamanismi mõjud on tšuktšide seas märgatavad tänapäevani.
Allikas: Window on Eurasia