Tuhat korda tuhat… püsimajääjat ja väljasurijat

Oma viimases baaselatise loos kirjutas kirjanik Ats Miller väljasurijatest ja püsimajääjatest – nii võibki eestlasi lahterdada, sest “tuhat korda tuhat” püsijat meil enam pole.

Kes on väljasurijad? Kõik need, kes tahaksid siia lubada araablasi, neegreid, ukrainlasi ja kõiki teisi ehk siis muuta Eesti globalistlikuks rahvaste sulatuskatlaks. Ei, nad ise ei pea ennast väljasurijateks, nad vaidlevad vastu, aga nende tegevus viib selleni, et eestlased ei paista varsti mustade ja tõmmude seast välja ning nende keel kaob suurte keelte varju. Kahjuks on väljasurijate seas ka suurem osa eesti noortest, kes on käe globaliseerumisele andnud, mõistmata, et suur maailm neelab alla väikseid.

Me oleme juba kaotanud Ida-Virumaa, Tallinnas võimutseb vene keel, ülikoolides inglise keel – ja suur osa eestlastest räägib endiselt ukrainlaste siialubamisest, neegrite tervendavast mõjust meie ühiskonnale, avatusest, inglise keele rolli tähtsuses ülikoolides ja paljust muust. Kõik see aga viib üheni – eestlased kaovad tulevikus maailma mööda ringi tormajate sisse ära.

On olemas ka püsimajääjad eestlased. Need on need, kes võitlevad ikka veel oma keele, riigi ja kultuuri eest, kuigi võitlus läheb üha raskemaks. Aga lootust on, eriti kui suudetakse rahvusriiki hoida ja EL-ist tulevale föderalismile vastu seista.

Ja on ka väljasuretajad – need, kes on väljasuremise valiku teinud ja teevad kõik, et ka teised nendega enesetapukabiini astuks. Nende hulka kuuluvad siinsed vasakpoolsed ja liberaalid, eriti kaks opositsioonierakonda. Kui nende kätte võim anda, siis sulavad eestlus, rahvusriiklus ja suveräänsus maikuise lumena ära. Selle liigi üks eredaim näide on kahesajataja Kristina Kallas.

Lõpetada võiks Ats Milleri sõnadega: “Me võib-olla ei peaks üritamagi midagi väga tõestada neile, kes räägivad kestlikust kahanemisest. Meie räägime püsimajäämisest, nemad väljasuremisest. „Lase surnuil oma surnud matta!” Meie räägime elust, nemad surmast – mida peavad elavad surnutele tõestama? Meil on oma tee.”