“Seni on kõike ainult valesti tehtud.” See on mantra, mida sotsialistid sotsialismi kohta räägivad. Kuid vale asi pole mitte ainult tulemus – vale on ka meetod, see on omadus, mitte viga.
Kuuba: elektrikatkestused on tavalised, internet on saadaval vaid mõneks tunniks, kui üldse, bensiinijaamades pole tavaliselt midagi saada. On kaks klassi, mis on sündinud ülistatud klassideta ühiskonnast, parteilased ja ametnikud – ametlikud võrdsuse ja solidaarsuse loosungid varjavad võimustruktuure, mis teenindavad vaid väheseid. Massid inimesi seisavad tundide kaupa järjekorras, oodates toitu, ravimeid, lihtsat remonti – igapäevaelu on võitlus hädavajaliku eest.
Nõukogude Liit: tsentraliseerimine, planeeritud eesmärgid ja nappusmajandus viisid lõpuks stagnatsiooni ja lagunemiseni. Saksa Demokraatlik (!) Vabariik haldas sama skeemi miniatuurselt, kuni see kokku varises. Tol ajal oli Wandlitz, privilegeeritute saar, sotsialismi tegevuskava feodaalne pool.
Tänapäeval: Annalena Baerbock New Yorgis – moodne võimusaar, mis on loodud tipptegijaile, mitte meile. Šikkide korterite, galaõhtusöökide ja mõjuisikute võimuetendused on isoleeritud paljude reaalsusest – ja samal ajal ka nende paljude reaalsuse poolt kinni makstud; inimeste maksustamine katab ka Annalena kulud. Ja ta pole üksi, lihtsalt nähtavam kui teised. Osalemise ja avatuse etendus varjab võimusaare eraldatud reaalsust.
Ja need pole üksikjuhtumid: Venezuela, mis oli kunagi väga jõukas Ladina-Ameerika riik, vajus hüperinflatsiooni, nappuse ja massilise väljarände küüsi. Angola – vaesunud, vaatamata oma naftarikkusele, rüüstatud sotsialistliku partei eliidi poolt. Põhja-Korea Demokraatlik (!) Vabariik hoiab oma rahvast vaesuses, jälgimise ja sunni all. Mosambiik, Zimbabwe, Nicaragua – sarnased mustrid kõikjal: tühjad riiulid, improviseeritud turud, massid võitlevad põhiteenuste eest. See pole õnnetus, mitte kahetsusväärne asjaolu – see on struktuur.
Ikka ja jälle sama tsükkel: utoopia on loodud, reaalsus on sellega vastuolus, süsteem variseb kokku – ja alles jääb mantra: “Seni on kõike ainult valesti tehtud.”
“Õige” on viimane kilp, mida alati üleval hoitakse, tühi sõna, lastita konteiner, milles võib lubada mida iganes: võrdsust. Jõukust. Vabadust. Aga keegi ei suuda lubadusi täita.
See kõlab nagu loosung: “Tuul ja päike ei saada arvet.” Muidugi. Aga ka söekiht pole kunagi makset küsinud ja naftapuurauk ei saada meeldetuletusi. Taristu, võrgu ja tehnoloogia eest tuleb maksta. Arvet ei saada loodus, vaid reaalsus – ja see arve on regulaarselt suurem, kui lubadus lubab. Muide, 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses öeldi Saksamaal inimestele: kui meil on tuumaenergia, siis on see tasuta! Ja vahemärkusena: keskkonnasõbralikum ja oluliselt ohutum tooriumreaktor, mis oli Saksa leiutis, suleti, kuna see ei tootnud relvakõlblikku materjali…
Täpselt sama on sotsialismi ajal: asi pole ainult kuludes, vaid ka stiimulites. Kobraprobleem suures mastaabis: ametlikud määrused kehtestavad reegleid, preemiaid või keelde ja inimesed reageerivad etteaimatavalt – nad loovad lünki, hiilivad keeldudest mööda ja tekitavad väärkäitumist. Bürokraadid tekitavad kobra, ametnikud tekitavad nappust, partei eliit rüüstab ressursse – ja lõpuks hammustab madu vastu. Või hammustab omaenda saba.
See, mis nähtavaks saab – puudus, allakäik, repressioonid, privilegeeritute kast vaesunud massi kõrval – ei ole möödalaskmine, vaid sotsialistliku poliitika loogiline tulemus. Lubadus jääb illusiooniks, reaalsus jääb kalkulatsiooniks.
Bianca Dolores Stein
Allikas: reitschuster.de