26.01.2022
James Cook
Täna, Austraalia rahvuspüha päeval, valati Melbourne’is asuv kapten James Cook’i monument punase värviga üle.
Austraalias tähistatakse 26. jaanuaril Briti laevastiku saabumist 1788. aastal Austraalia rannikule koloonia asutamise eesmärgil. Põlisrahvaste seisukohalt on see hoopis invasioonipäev. Seepärast kaetigi St. Kilda ranna lähedal asuv kapten Cook’i kuju punase värvi ja üleskutsetega loobuda Austraalia päeva tähistamisest.
Kapten James Cook oli tuntud kui põliselanikesse sõbralikult ja sallivalt suhtunud maadeavastaja, ta ei olnud vallutaja ehk konkistadoor. Ta oli oma ajastu väljapaistvaim kartograaf ja tema koostatud ülitäpseid kaarte kasutati kogunisti 19 sajandi lõpuni. Ta oli kuulus ka selle poolest, et teostas tõelise revolutsiooni mererännakutes, osates peaaegu 100-protsendiliselt kaitsta oma laevade meeskondi surmavast skorbuudist ajal, kui see haigus niitis meremehi nagu loogu.
Väidetavalt püüdis ta õpetada Polüneesia pärismaalastele kartulikasvatust ja sigade pidamist, et võõrutada aborigeenid kannibalismist. Kuid ise langes selle ohvriks ja 22. veebruaril 1779. aastal maeti merre seda vähest, mis temast oli alles jäänud ja mida tõid selleks relva abil sunnitud pärismaalased korvis, kus oli umbes 10 naela inimliha ja ilma alalõuata pea. Vette sängitati kapten Cook’i skalpeeritud lõuatustatud pea, ihuliikmete söestunud kondid ja söögiks soolatud käelabad.
Merejalaväelase John Ledyard’i päevikus, mis oli pühendatud kapten Cook’i viimasele rännakule, räägitakse põhjalikult tseremoniaalkannibalismist ja muudest kapteni hukuga seotud asjadest.
Ilmselgelt ei ole James Cook praegust arutut tühistamiskultuuri ära teeninud. Ja see jama võib jõuda ka tuntud eesti päritolu ränduriteni. Ma ei pea siin silmas Kristjan Jõekaldat ja Teet Margnat, aga Krusensterni küll. Meresõitja Adam Johann von Krusenstern külastas oma ümbermaailmareisi käigus laevadel Nadežda ja Neva ka Nuku-Hiva saart, peatudes selle Anna-Maria ehk Taiohae lahes. Siis polnud saarel veel levinud suguhaigused ja Krusenstern organiseeris oma madruste jaoks kohalike naistega hooramist, ratsionaliseerides seda protsessi: laevalt anti kaldale signaal „Naised, siia!“, pärismaalaste naised lasti pardale, lugedes nad üle, siis „kõik teovõimelised meremehed otsisid endale paarilise“ ja järgmisel hommikul naised lahkusid, kusjuures nad loeti jälle üle, nagu lambaid. Meremehed ja mereohvitserid veel kurtsid, et laeval käisid siiski „madalamate“ kihtide pärismaalaste naised ja et nad olid enamasti „koledad“.
Siit kaks küsimust: esiteks kuidas pidas praegune ÜRO ülemaailmne naiste kaitsja ja sallivuslaste aktivist Kersti Kaljulaid üldse sündsaks ühineda üle-eelmisel aastal Admiral Bellingshauseni ekspeditsiooniga, kui tolle ajaloolise Antarktika retke projekti töötas välja ja lobeeris Peterburgi võimuringkondades pärismaalaste naiste seksuaalset ärakasutamist organiseerinud Krusenstern?
Teiseks tekitab see asjaolu, et Kaljulaid tuli laeva pardale Kuningas George’i saarelt, ja pärast lahkus sealt, tekitab täiesti kohatuid, ja ma ütleksin, et lausa õudsaid ajaloolisi paralleele.
Ivan Makarov