Tuleb jätkuvalt korrata ja korrata: mõiste “eestlane” ei tähenda mitte kodanikku, vaid rahvust

Mida päev edasi, seda rohkem kuuleb eestluse kinkimisest igale soovijale, viimati tegi seda president aastapäevakõnes.

Selle “lahkuse” eesmärgiks on saavutada Prantsusmaaga sarnane olukord, kus “prantslane” võib tähendada ka Marokos sündinud araablast või Kongo bantut. Ehk siis tähistatakse põlisrahva nimega kõiki, kes nende kodumaale on kolinud.

Nii ongi maailm olukorras, kus ajalehtedest saab lugeda, kuidas soomlane, sakslane või britt suundus Islamiriiki “pühasse sõtta”. Mis on soomlasel pistmist prohvet Muhamediga? Siis aga selgub, et tegu oli ikka Kalevala mail sotsiaaltoetusi nautiva somaallasega.

Tuleb veel ja veel ja veel üle korrata – eestlased on soomeugri rahvas, kellel on oma keel, kultuur ja ajalooline kodumaa Läänemere ääres. Kõik teised siia tulnud pole eestlased.

Huvitaval kombel ei olnud enne vasakliberaalse ideoloogia saabumist mingit eestluse jagamist – rannarootslased, baltisakslased, ingerisoomlased ja vene vanausulised õppisid küll eesti keele selgeks, aga jäid nendeks, kes nad on.

Eestlaseks olemist pakutakse Eestis (sealhulgas president Kaljulaidi ja “parempoolse” Siim Kiisleri poolt) koguni aafriklastele ja araablastele, rääkimata siinsetest venelastest.

Kui aga heita pilk Peipsi taha, siis seal küll ei ole ei tšetšeen, tatarlane, tõvalane ega keegi teine venelane. Venemaal kasutatakse kõigi Venemaa elanike kohta mõistet “venemaalased” (россияне), venelased ise on русские.

Vähemalt eestlastest ei saa vist küll ei venelast Venemaal, prantslast Prantsusmaal, masaid Tansaanias, tailast Taimaal ega türklast Türgis (võib ju Hille Hansolt küsida, kas ta on türklanna?). Miks siis peavad võõrastest siin eestlased saama?

Eestluse müük on osa nn tühistamiskultuurist, kus vaikselt hakatakse kustutama eesti rahvast ja Eesti riiki – ohumärgid on juba ammu olemas. Selle vastu saab võidelda vaid tegutsedes nii, nagu ütlevad laulusõnad: “Eestlane olen ja eestlaseks jään!”