Türgi loodab koos Venemaaga Süüria relvarahu vahendades tõrjuda kõrvale USA, kellega Ankara suhted on pingestunud, ja kindlustada endale sõnaõigus naaberriigi sõjajärgses korralduses.
Veel aasta eest olnuks mõeldamatu, et Türgi ja Venemaa lepivad koos kokku Süüria relvarahus. Kahe riigi vahekord pärast seda, kui türklased Süüria kohal Vene sõjalennuki alla tulistasid, oli kõike muud kui sõbralik.
Pärast ajuti lausa peadpööritaval kiirusel läbi viidud leppimisprotsessi jõudsid aga presidendid Recep Tayyip Erdoğan ja Vladimir Putin relvarahuleppeni, millega soostusid kõik konfliktipooled ja mis võib viia rahukõnelusteni.
Isegi Vene suursaadiku tapmine 19. detsembril Ankaras ei suutnud protsessi väärata, vaid pigem lähendas riike.
Relvarahust teatati pärast nädalaid kestnud kõnelusi Ankaras Venemaa esindajate ja Süüria opositsiooni vahel, mida Türgi võõrustas ja salajas hoidis.
Eelmiste relvarahukatsete puhul on vahendajateks olnud Venemaa ja USA, kuid seekord ei püütudki Türgi NATO-liitlast kaasata.
Washingtoni Instituudi Türgi uurimisprogrammi direktor Soner Çağaptay ütles, et Türgi teab väga hästi, et USA presidendiks valitud Donald Trump lepib kohe pärast ametisse astumist Venemaaga Süüria asjus kokku ja tahtis ette jõuda.
“Ankara nägi seinal kirja, et Trump ja Putin sõlmivad Süüria asjus kokkuleppe, ja püüab seetõttu ise Putiniga kokku leppida, enne kui Trump presidendiks saab,” ütles ta.
Relvarahukokkuleppe Venemaaga tingis asjaolu, et Türgi suhted Ühendriikidega on halvimad pärast 2003. aasta Iraagi sõda.
Kui Erdoğan nimetas Süüria relvarahu “ajalooliseks võimaluseks”, siis USA välisministeerium jäi märksa vaoshoitumaks ja tõdes, et tegu on “positiivse arenguga”.
Türgi ametnikele teeb viha Ühendriikide toetus Süüria kurdi relvarühmitustele, milles Ankara näeb Türgis terroristlikuna keelustatud Kurdistani Töölispartei (PKK) haru.
“Ükski areng, ükski piirkondlik ega ülemaailmne poliitiline samm alates 1950. aastatest ei ole Türgi-USA suhteid nii sügavalt vapustanud,” ütles Erdoğani-meelse ajalehe Yeni Şafak peatoimetaja İbrahim Karagül.
Lisaks sellele väidab Ankara, et ei ole saanud USA-lt sõjalist toetust sissetungiks Süüriasse, et puhastada piiriala džihadistidest ja kurdi võitlejatest.
Türgi väed ja nende Süüria mässulistest liitlased on nädalaid kinni Al-Babi linna all, kus džihadistid ägedalt vastu panevad ja neile tõsiseid kaotusi tekitavad.
Reedel teatas Türgi armee, et Vene lennukid pommitasid esmakordselt äärmusrühmituse Islamiriik (IS) sihtmärke Al-Babis ja linnast lõunas. Rünnak võeti ilmselt ette Türgi vägede toetuseks.
“Washington on olnud tõrges laiendama õhutuge Türgi pealetungile,” ütles Çağaptay. “Sellepärast pöördub Türgi Venemaa poole.”
Ankara ja Moskva on Süüria konfliktis üsna ootamatud partnerid, sest 2011. aastal alanud kodusõjas on nad toetanud vastaspooli.
Erdoğan on nimetanud Süüria presidenti Bashar al-Assadi “mõrtsukaks, kes on tapnud oma rahvast 600 000 inimest” ja tuleb kukutada.
Venemaa on Süüria režiimi peamine toetaja ja 2015. aastal konflikti sekkudes õnnestus tal kallutada jõudude tasakaal valitsusvägede kasuks, tuues kaotusi mässulistele, keda toetab Türgi.
Ankara vaatas aga vaikides pealt, kui Assad koostöös Moskvaga evakuatsioonikokkuleppe välja töötas, Aleppo linna oma kontrolli alla võttis ja kodusõja otsustavaima võidu sai.
Samas süüdistas Erdoğan veelgi ägedamalt Washingtoni IS-i džihadistide toetamises.
Nüüd, kui režiimi on Süürias ülekaalu saavutanud, on Türgi otsustanud teha Venemaaga pikem koostööd kui tema vastu tegutseda, et kindlustada endale sõnaõigus sõjajärgse Süüria asjus, sest osa selle maast kuulus omal ajal Osmani impeeriumi koosseisu ja Türgi suhtub sellesse tänini kui oma tagaõue.
Erdoğan ütles 22. detsembril kõnes, et Türgist võib saada uue Sèvres’i lepingu ohver, kui ta piirkonnas toimuvat vaikides kõrvalt vaatab. Sèvres’i rahu sõlmiti 1920. aastal Türgi ja tema valduste jaotamiseks.
“Oleme osalised suurimas võitluses pärast Iseseisvussõda,” ütles president 1923. aastal tänapäeva Türgi loomiseni viinud sõjale viidates.
Türgi enda sissetung Süüriasse ei ole suunatud üksnes IS-i džihadistide vastu, vaid võibolla enamgi selleks, et takistada Süüria kurde moodustamast koridori Aleppo provintsist Türgini.
“Türgi Assadi-poliitika on selgelt kaotajaks jäänud,” ütles Euraasia Grupi tegevdirektor Mujtaba Rahman. “Aga Erdoğan võitleb edasi, et Süüria kurde ohjes hoida ja peab koostööd Putiniga parimaks viisiks seda saavutada.”