Uuringud näitavad, et turistide huvi Eesti ja kogu Baltikumi vastu on vähenenud, kuid välja ei tooda (või siis mainitakse mokaotsast) tegelikke põhjusi.
BNS vahendab: “Mais kümnes Euroopa riigis Euroopa Reisikomisjoni (ETC) korraldatud reisikavatsuste uuringust selgus, et eurooplaste huvi reisimise vastu on aastaga kasvanud 4 protsenti, ent huvi Ida-Euroopa vastu, kuhu liigitati ka Balti riigid, on vähenenud poole võrra.
Eesti Turismi- ja Reisifirmade Liidu (ETFL) hinnangul on Eesti jaoks uuringu olulisim sõnum see, et üldine reisihuvi Euroopas kasvab, kuid huvi Ida-Euroopa vastu, kuhu uuringus kuuluvad ka Balti riigid, on kahe aastaga vähenenud 8 protsendilt 4 protsendile. Samal ajal on huvi Lõuna- ja Vahemere-Euroopa vastu kasvanud 50 protsendilt 61 protsendile.
Kuumalainetest hoolimata ei ole suurenenud huvi jahedama kliimaga riikide vastu. Selle asemel kohandavad reisijad oma valikuid Lõuna-Euroopa sees, eelistades näiteks mägipiirkondi või mereäärseid sihtkohti… /…/ Eestil on pakkuda turvalist, kompaktset ning loodus- ja kultuuririkast reisikogemust, kuid Euroopa tarbijate spontaanne huvi Balti riikide vastu on vähenenud.”
Üks põhjustest, miks Baltikumi välditakse, on kindlasti tugev sõjahõng, mis väljendub Ukraina droonide sattumises kolme riiki. Inimesed, kellel on tuttavaid-sõpru Lääne-Euroopas, on sotsiaalmeedias kirjutanud, kuidas drooniuudiste peale küsiti neilt: “Mis, kas teil on seal päris sõda lahti?” See peletab turiste ja näiteks sakslased pidavat Baltikumi reisimisest hoiduma, sest ka Eesti riiklik poliitika on sõja osas suhteliselt agressiivne.
Uudises väljatoodud “loodus- ja kultuuririkas reisikogemus” on müüt. Laskealade laiendamise, Rail Balticu ja tuuleparkide ehitamise, üha uute karjääride rajamise, lageraiete ja muu “kliimasõbraliku”, kuid loodusvaenuliku tegevuse tõttu ei tõmba Eesti ammu enam loodusturiste – puutumatut loodust, mis oli meil 1990. aastatel, pole enam, rabavees peegelduvad nüüd hiigeltuulikute plinkivad tuled.
Kultuurikogemustega on meil ka väga halvad lood. Kui Tartu oli kultuuripealinn, muutus ta homopealinnaks ja kohale toodi ka tuntud habemega naine – geiparaade näevad lääne-eurooplased tülgastumiseni ka kodumaal. Ka Eesti Rahva Muuseum, Ugala, ERR ja paljud teised pakuvad mitte ehtsat eesti kultuuri, vaid “võuki”. Tallinn aga on muutumas ehtsaks vene linnaks.
1990. aastatel hoiatati, et Eesti ei tohiks muutuda halliks europrovintsiks, kus ei saa aru, kas oled Eestis, Hollandis või Lõuna-Saksamaal. Vasakpoolsed ja liberaalid on siia toonud sedavõrd palju “Euroopat”, et Eestit siin enam polegi. Küll aga on rindejoon.
Rootsi meedia kirjutas aastaid tagasi India naistudengitest, kes tulid Uppsala ülikooli, et seal õppides tutvuda Rootsi ja Põhjamaade kultuuriga. Nad lahkusid sealt üsna ruttu, öeldes, et rootsi kultuuri nad peaaegu ei kohanud ja multikultuursust võivad nad samamoodi nautida ka maailmalinnades New Yorgis ja Londonis.
Eesti on samal teel. Tõelist eesti kultuuri veel on, aga peamiselt provintsis ja omaalgatuslikul tasandil, riiklikult pakutav ersats on pigem kultuurimarksism. Kui juba ERM-is mõnitatakse traditsioonilist peret…
Uued Uudised