Eesti Energia juht Andrus Durejko ütles Delfile, et ettevõte hakkab lõpetama hiiglaslikke investeerimisprojekte, mis ei ole toonud loodetud tulu ning hakkab kokku ostma teiste energiatootjate odavat pankrotivara, sealhulgas suure hooga rajama hakatud päikese- ja tuuleparke.
“Kui väga karmilt öelda, siis me taastame praegu investeerimisvõime ning seejärel ostame pankrotistunud tuule- ja päikeseparke turult kokku. See on meie strateegia. Miks peaksime hakkama ise ehitama, kui me ise müüsime Soomes oma pargi alla omahinna? See olukord tuleb ja selleks hetkeks peab meil olema raha, mille eest need ära osta. Praegu on uutele energiainvesteeringutele tasuvust leida väga raske. See aeg, kus ehitati usu peale, on möödas. Investorid on palju-palju konservatiivsemad,” rääkis ta.
Riigikogu liige Evelin Poolamets: “Fakt üksi ütleb rohkem kui kümned rohepöörde strateegiad ja loosungid kokku. Tegemist ei ole „uue reaalsuse“ ootamatu avastamisega, vaid hilinenud äratundmisega sellest, millele olen aastaid tähelepanu juhtinud nii Riigikogu kõnedes, rahvakohtumistel kui ka ajaleheveergudel.
Eesti Energia enda juhtkond tunnistab nüüd avalikult, et hiiglaslikud investeeringud tuule- ja taastuvenergiasse ei ole toonud loodetud tulu. See on otsene ja ümberlükkamatu kinnitus tõsiasjale, mida olen ammu öelnud: tuuleenergia ei ole majanduslikult iseseisev. Kui tootmine püsib ainult toetuste ja poliitiliste otsuste najal, ei ole tegemist toimiva turumajandusega, vaid kunstlikult ülal hoitava süsteemiga.
Probleemi tuum ei ole tuules ega päikeses, vaid juhitamatuses. Olen korduvalt rõhutanud, et juhitamatu energia ei ole majanduslikult jätkusuutlik. Ilmast sõltuv tootmine ei järgi tarbimist ega hinda. Tulemuseks on olukord, kus tuulistel ja päikeselistel päevadel on elekter nii odav ja tootjad töötavad kahjumiga, samal ajal kui külmal ja tuulevaiksel ajal tuleb elekter kallilt sisse osta. See on vale energiapoliitika loogiline tagajärg.
Eesti Energia kirjeldatud ärimudel, kus Eesti ekspordib elektrit keskmiselt ligi kolm korda odavama hinnaga, kui ta seda sisse ostab, on selle probleemi kõige selgem näide.
Eriti kõnekas on see, et Eesti Energia ei näe enam mõtet ise uusi tuuleparke rajada, vaid seab eesmärgiks investeerimisvõime taastamise ja seejärel pankrotistunud tuule- ja päikeseparkide kokkuostmise. See on väga selge tunnistus, et senine taastuvenergia arendus põhines usul, mitte majanduslikul arvestusel. Kui isegi riiklik energiaettevõte leiab, et odavam on oodata teiste pankrotti kui ise ehitada, siis kogu senine jutt „odavast ja kasumlikust tuuleenergiast“ on sisuliselt kokku varisenud.
Sama mustrit kinnitab ka Enefit Greeni börsilt tagasitoomine. Ebapiisav kasumlikkus, suur laenukoormus ja võimetus integreerida tootmist müügiga näitavad selgelt, et ainult juhitamatu tootmisele rajatud ettevõte ei püsi turul. Ometi on kohalikele omavalitsustele ja kogukondadele aastaid lubatud raha, töökohti ja odavat elektrit. Praktika näitab vastupidist: kulud jäävad kohalikele ja riskid maksumaksjale.
Praktika on tõe kriteerium: Tuuleenergia ei saa olla kasumlik ilma toetusteta. Juhitamatu energia ei taga varustuskindlust ega stabiilset hinda.
Energiasüsteem peab tuginema juhitavatele võimsustele ja reaalsele nõudlusele, mitte loosungitele
Eesti Energia tänast strateegiamuutust võib isegi tunnustada – mõistus on lõpuks koju jõudnud. Kahjuks on selle õppetunni hind olnud väga kallis ning selle maksavad kinni Eesti tarbijad ja maksumaksjad.”
Allikas: