13.12.2024
Tuulikud Aseris.
USA teadlane dr. Nina Pierpont tuvastas 2009. aastal tuuleturbiini sündroomi (WTS), millega on seotud umbes kaksteist erinevat terviseprobleemi ja need ulatuvad südame rütmihäiretest, unehäiretest, peavaludest, iiveldusest, nägemise hägususest, paanikahoogudest koos sisemise värisemisega kuni üldisema ärrituvuseni.
Aasta 2024. Sündmuskoht: Riigikogu sotsiaalkomisjon. Laual lebab umbes kahesajaleheküljeline Rahvatervishoiu seadus, mida tutvustab Sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiu osakonna keskkonnatervishoiu poliitika juht Aive Telling.
Menetletava seaduse eesmärgiks on tagada inimeste tervise kaitse, luua tingimused elanike oodatava ja tervena elada jäänud aastate pikendamiseks, ennetada ja vähendada ebasoovitavaid tervisemõjusid ja suurendada elanike terviseseisundite võrdsust ning saavutada seeläbi positiivseid muutusi rahvastiku tervises.
Ootan kannatamatult küsimuste vooru, sest olen avastanud kavandatavas seaduses olulise puudujäägi, mis puudutab absoluutselt kõiki Eestimaal elavaid inimesi. Lõpuks saab ametniku jutt läbi ning tuleb minu esimene küsimus:
„Teatavasti käib Eestis massiline tuulikute ja tuuleparkide ehitamine ning erinevates kohalikes omavalitsustes tuuleparkide detailplaneeringute kehtestamise protsess. Kuid tuulikute töötamisega kaasnevad ka tõsised probleemid, milleks on infraheli ja madalsageduslik müra, mis põhjustavad unehäireid, ärevust, peavalusid ja kroonilisi terviseprobleeme. Mõju ulatub sageli kuni kümnete kilpmeetrite kaugusele Miks ei ole need küsimused reguleeritud antud seaduses?“
Ametniku vastus on hämmastav. „Praegu puudub tuulegeneraatorite poolt põhjustatud tervisemõjude kohta Eestis teadmine. Seda küsimust arutatakse Kliimaministeeriumis ning vastused tuulikute tervisemõjude osas inimestele saame järgmise aasta esimeseks septembriks“.
Minul vajub sellist põhjendust kuuldes igatahes suu ammuli. Sellist äraspidist loogikat ei ootaks küll ametnikult, kes peaks seisma inimeste tervise eest. Sisuliselt võrdub see püssi paugutamisega avamaastikul, kus pole teada, kes võib juhuslikult kuuli ette jääda. Veidi end kogununa küsin: „Sellisel juhul tuleks tuuleparkide rajamine ju peatada, kuniks on selgus, millist mõju tuulikud inimese tervisele kujutavad.“
Nüüd aga sekkub komisjoni esimees Madis Timpson ning teatab, et sellele küsimusele pole vaja vastata. Julgust saanud ametnik teatabki, et neil puudub tuuleparkide ehitamise peatamiseks pädevus ja alus. Minu viide selle kohta, et aluseks on rahva tervis, ei huvita enam kedagi. Ainukesena kommenteeris arstina antud teemat vaid veel sotsiaalkomisjoni liige Hele Everaus, kes oli hämmeldunud, et kuidas on võimalik, et Eestis ei ole siiani tuulikute mõjusid inimeste tervisele analüüsitud.
Aga nüüd probleemi olemuse juurde.
Infraheliks nimetatakse helilaineid sagedusega alla 16 Hz. Infraheli me ei kuule ja me ei tea, kas asume selle mõjualas või mitte. Kuna infraheli on suure lainepikkusega, levib see mitmesugustes keskkondades (ka maakoores) peaaegu nõrgenemata. Vähese neeldumise ja suure paindumise tõttu tungib infraheli kõikjale – hoonetesse, maa sisse, vette. Infraheli on raskesti avastatav, sest tavalised mikrofonid ei registreeri seda. Infraheli mõjub inimorganismile väga halvasti, põhjustades väsimust, iiveldust, unisust, hirmu, ärevust ning olulist reageerimiskiiruse ja tasakaalu nõrgenemist.
Juba 2013 aastal ilmus portaalis loodusajakiri.ee artikkel „Tuulegeneraatori sündroom: infraheli mahavaikitud mõju“, milles öeldakse otse, et riikides, kus moodsate tuulikute arv ulatub kümnetesse tuhandetesse, on terviseuuringurada juba läbi käidud ja kurbusega nenditud, et tuulegeneraatorite lähedus põhjustab enamikel inimesel kindlat liiki haigusnähte.
Ka hilisemalt on jõutud samadele järeldustele.
2018. aastal uuendas WHO isegi oma Euroopa müra käsitlevaid suuniseid, märkides „Tugevamad tõendid keskkonnamüra kardiovaskulaarsete ja metaboolsete mõjude kohta; uute müraallikate, nimelt tuuleturbiinide müra …” kaasamine, mis on „üks peamisi keskkonnaohte nii füüsilisele kui vaimsele tervisele ja heaolule”.
Tuuleturbiinide läheduses elanud ja halba mõju kogenud inimeste tunnistused on universaalsed, järjekindlad ja südantlõhestavad. Kõik alates mürast ja valgushäiretest kuni infraheli- ja vibratsiooniefektideni on laialdaselt dokumenteeritud. 2021. aastal otsustas Prantsusmaa kohus WTS-i (tuuleturbiini sündroomi) põdeva paari kasuks, kes olid sunnitud oma kodunt lahkuma.
Kui aga keegi ütleb teile, et puuduvad tõendid selle kohta, et tuuleturbiinidel on nii inimestele kui ka loomadele sügav mõju, siis see on jama. Teostatud on üle 480 uuringu erinevate maailma teadlaste poolt ning need on kõik internetis leitavad. Ehk siis need inimesed on asunud tuuleparke rajavate energiaettevõtete teenistusse isiklike materiaalsete huvide tõttu.
Mida antud olukorras siis teha? Ilmselgelt kõige eelneva põhjal valitsus antud küsimuses ei hooli tegelikult rahva tervisest. Seega peaksid kohaliku omavalitsuse volikogud võtma otsustamise enda kätte, sest tuulikud rajatakse ju kohaliku omavalitsuse territooriumitele. Selleks on vaja oma otsustega viivitamatult peatada kõik tuuleparkide rajamise projektid. Nii algatatud kui ka algatamisel olevad. Tuletan meelde, et praegu on vaid Teie kätes oma kogukonna rahva tervise säilimine. Selle küsimusega ei ole aega, sest hiljem kõike tagasi pöörata on väga raske, kui hoopis võimatu.
Kalle Grünthal, Riigikogu liige