Kliimaministeerium tutvustas kevadel tuulehoo preemiat, omavalitsustele kavandatavat toetust, mille eesmärk on kiirendada tuuleenergia planeeringute elluviimist. Raha pole siiski vabalt kasutatav vallatulu, vaid sihtotstarbeline toetus.
Hoog on seega meetme nimes olemas. Veidi keerulisem küsimus on, millele seda hoogu tegelikult juurde antakse.
⠀
Selle küsimuse teeb eriti huvitavaks asjaolu, et tänavu on valminud vähemalt neli tuuleparkide sotsiaalmajanduslikku analüüsi – Väike-Maarja, Kehtna, Saarde ja Valga omad. Uuringud on erineva metoodika, põhjalikkuse ja lähteülesandega ning neist ei saa kokku panna lihtsat üle-eestilist vastust, et tuulepark on alati hea või alati halb.
⠀
Küll aga joonistub neist välja midagi muud: „kohalik kasu“ ei ole sugugi nii lihtne mõiste. Raha saavad ühed, igapäevast muutust kogevad teised ja otsuse teevad kolmandad.
⠀
Väike-Maarja uuring näitab seda päris hästi. Seal läbi viidud küsitluses osales 361 inimest. 57 protsenti vastanutest leidis, et Eestisse on uusi elektritootmisvõimsusi pigem vaja. Samal ajal oli tuuleparkide rajamise vastu Väike-Maarja valda 55 protsenti ja poolt 32 protsenti.
⠀
Esmapilgul võiks küsida, kuidas nii – elektrit tahate, aga tuulikuid ei taha?
⠀
Tegelikult pole siin midagi väga vastuolulist. Inimene võib täiesti järjekindlalt arvata, et Eestil on vaja rohkem elektritootmist, ning samal ajal küsida, kas konkreetne arendus, konkreetne maastik ja tema kodu lähedus on selleks õige koht. Riiklikus energiapoliitikas räägitakse megavattidest ja teravatt-tundidest. Kohalik inimene ei ela megavatis. Tema elab oma kodus.
⠀
Samas näitab Väike-Maarja uuring, et rahalised hüved võivad suhtumist mõjutada. Soodsam elekter, külade elukeskkonda tehtavad investeeringud ja suurem talumistasu suurendasid osa vastanute valmisolekut tuuleparki toetada. Raha loeb, kuid see ei muuda iga asukohta sobivaks ega lahenda kõiki arendusega kaasnevaid küsimusi.
⠀
Saarde uuringus tuleb see piir eriti selgelt nähtavale. Majandusanalüüsi baasvariandid olid positiivsed, kuid mõjuala elanike ja kinnisvaraomanike küsitluse 106 vastajast oli tuulepargi laiendamise vastu 53,8 protsenti ning 30,2 protsenti oli nõus ainult teatud tingimustel. Uuring ise rõhutab, et positiivne majanduslik tulemus ei tähenda automaatselt kogukondlikku vastuvõetavust. Lisaks rahale loevad elukvaliteet, usaldus, kasude ja riskide jaotus ning pikaajaline vastutus.
⠀
Teisisõnu võib Excel näidata plussi ja inimene endiselt öelda „ei“. Mõõdetakse lihtsalt erinevaid asju.
⠀
Kehtna uuring lisab siia omakorda küsimuse, kellele taskusse „kohalik kasu“ tegelikult jõuab. Seal on tuulikupositsioonide aluste maadega seotud üheksa omanikku, kellele läheks maa kasutamise eest hoonestusõiguse tasu. Selle kõrval on vallale laekuv tuulikutasu ja mõjuala elanikele makstav hüvitis.
⠀
Maaomaniku lepinguline tulu ei kirjelda tema naabri olukorda ning vallale laekuv summa ei muutu automaatselt iga kohaliku elaniku kasuks. Raamatupidamises saab need kõik kokku liita ja lõpuks võib tulla päris kena number. Külaelus ei muutu ühe inimese tulu liitmistehte abil teise inimese rahuloluks.
⠀
Kehtna uuring toob välja ka ühe mõju, mida on eurodes märksa raskem mõõta. Raportis kirjeldatakse tajutud ebavõrdset positsiooni: arendajal on ressursid, juristid, ametlike protsesside tundmine ja esindajad, kohalikel aga vaba aeg pärast tööd ja nädalavahetustel. Uuring märgib ka, et inimesed on pidanud oma pere- ja tööelu arvelt aega märkimisväärselt ohverdama, et kohaliku kogukonna häält üldse menetluses arvestataks. Ka see on arenduse mõju, kuigi sellele pole hinnasilti külge pandud.
⠀
Valga analüüs toob mängu arenduse mahu. Väikseimas arvutusvariandis oleks tuulikutasu kokku umbes 70 000 eurot aastas, millest ligikaudu 35 000 laekuks vallale ja sama palju jaguneks mõjuala majapidamiste vahel. Uuring nimetab minimaalse variandi kasusid marginaalseks, kuid märgib samal ajal, et ka sellega kaasneksid märkimisväärsed häiringud – teed, kaablitrassid ja visuaalne mõju.
⠀
Valga puhul ei jäänud SMA üksnes menetlusdokumendiks. Volikogu võttis analüüsi, muude uuringute ja kohalike seisukohtade tulemusi arvesse ning lõpetas tuulepargi eriplaneeringu. See on oluline tähelepanek: sotsiaalmajandusliku analüüsi eesmärk ei peaks olema leida summa, mille eest arendus muutub vastuvõetavaks. Analüüs peab aitama otsustada ka seda, kas arendus on konkreetses kohas üldse põhjendatud.
⠀
See ei tõesta, et väike tuulepark on alati halb või suur alati parem. Suur park vales kohas on endiselt park vales kohas. Küll aga sunnib see küsima, kas väiksem tuulikute arv tähendab alati samas proportsioonis väiksemat mõju. Kui mõne tuuliku pärast tuleb avada täiesti uus piirkond, rajada teed, kaablid ja ühendused ning tekitada uus mõjuala, ei kao need mõjud lihtsalt sellepärast, et tuulikute arv tabelis on väiksem.
⠀
Siit võikski Eesti tuuleenergeetika arutelu astuda sammu edasi. Mitte ainult „mitu tuulikut mahub“, vaid ka: kui palju uusi mõjualasid ja taristut me vajaliku tootmismahu saavutamiseks loome? Väikeste parkide hajutamine eri piirkondadesse võib tähendada, et iga kord algab kõik otsast – uus planeering, uued uuringud, uus taristu ja uus kogukond, kes peab aastaid protsessil silma peal hoidma.
⠀
Ja nüüd jõuame tagasi tuulemiljoni juurde.
⠀
Kui takistuseks on spetsialistide või uuringuraha puudus, oleks üsna loogiline rahastada spetsialiste ja uuringuid. Tuulehoo preemia loogika on teine: avaldatud skeemi järgi makstakse toetust pärast tuuleparki võimaldava planeeringu kehtestamist ja järgmine osa siis, kui planeeringut hakatakse ellu viima ning tuulikutele antakse ehitusload.
⠀
Miljon eurot ei tee linnustiku-uuringut kiiremaks, ei modelleeri müra ega vasta kohalike inimeste küsimustele. Kui pärast kõiki uuringuid ja kaalumisi selgub, et valitud asukoht ei sobi, preemiat ei tule. Kui menetlus jõuab tuuleparki võimaldava tulemuseni, tuleb mängu raha.
⠀
See ei tähenda, et miljoniga ostetakse volikogu otsus. Küll aga oleks eluvõõras väita, et märkimisväärsel võimalikul lisarahal ei ole otsustuskeskkonnale mingit mõju. Eriti omavalitsuses, kus raha ootavad teed, koolid, lasteaiad ja muud aastaid edasi lükatud investeeringud.
⠀
Miljon on suurepärane kommunikatsiooninumber. Palju keerulisem on vastata küsimusele, millise konkreetse menetlusprobleemi see ära lahendab.
⠀
Ja võib-olla ongi siin aeg küsida hoopis muid küsimusi.
⠀
Riik on aastaid vedanud tuuleplaneeringuid, millesse on kulunud kohalike inimeste õhtud ja nädalavahetused, omavalitsuste tööaeg, arendajate raha ning ministeeriumide, ametite, planeerijate ja ekspertide töö. Menetlused venivad, reegleid muudetakse, protsesse püütakse kiirendada ja nüüd lisatakse järgmise kiirendina raha.
⠀
Kui süsteemi peab aasta-aastalt uute kiirenduste ja preemiatega tagant tõukama, tasub ehk lõpuks küsida, kas probleem on tõesti ainult menetluse kiiruses. Või on osa probleemist selles, et kõiki neid arendusi ei olegi valitud kohtades ja kavandatud kujul mõistlik lõpuni vedada?
⠀
𝐕õ𝐢𝐛-𝐨𝐥𝐥𝐚 𝐞𝐢 𝐯𝐚𝐣𝐚 𝐭𝐮𝐮𝐥𝐞𝐩𝐥𝐚𝐧𝐞𝐞𝐫𝐢𝐧𝐠𝐮𝐝 𝐯𝐞𝐞𝐥 ü𝐡𝐭 „𝐡𝐨𝐨𝐠𝐮“, 𝐯𝐚𝐢𝐝 𝐚𝐮𝐬𝐚𝐭 𝐯𝐚𝐡𝐞𝐤𝐨𝐤𝐤𝐮𝐯õ𝐭𝐞𝐭: 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐢𝐬𝐞𝐝 𝐚𝐫𝐞𝐧𝐝𝐮𝐬𝐞𝐝 𝐨𝐧 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐥𝐢𝐤𝐮𝐝, 𝐬𝐨𝐛𝐢𝐯𝐚𝐬 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐬 𝐣𝐚 𝐭𝐞𝐨𝐬𝐭𝐚𝐭𝐚𝐯𝐚𝐝 𝐧𝐢𝐧𝐠 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐢𝐬𝐭𝐞𝐥𝐞 𝐚𝐚𝐬𝐭𝐚𝐢𝐝 𝐤𝐞𝐬𝐭𝐧𝐮𝐝 𝐦𝐞𝐧𝐞𝐭𝐥𝐮𝐬𝐭𝐞𝐥𝐞 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐛 𝐣𝐨𝐨𝐧 𝐚𝐥𝐥𝐚 𝐭õ𝐦𝐦𝐚𝐭𝐚.
⠀
𝐊õ𝐢𝐤𝐢 𝐩𝐥𝐚𝐧𝐞𝐞𝐫𝐢𝐧𝐠𝐮𝐢𝐝 𝐞𝐢 𝐩𝐞𝐚 𝐢𝐠𝐚 𝐡𝐢𝐧𝐧𝐚 𝐞𝐞𝐬𝐭 𝐩ää𝐬𝐭𝐦𝐚. 𝐊𝐮𝐢 𝐮𝐮𝐫𝐢𝐧𝐠𝐮𝐝, 𝐦õ𝐣𝐮𝐝𝐞 𝐡𝐢𝐧𝐝𝐚𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐣𝐚 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐥𝐢𝐤𝐞 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐭𝐞 𝐤𝐨𝐠𝐞𝐦𝐮𝐬 𝐧ä𝐢𝐭𝐚𝐯𝐚𝐝, 𝐞𝐭 𝐩𝐫𝐨𝐣𝐞𝐤𝐭 𝐤𝐨𝐧𝐤𝐫𝐞𝐞𝐭𝐬𝐞𝐬 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐬 𝐞𝐢 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐢, 𝐩𝐞𝐚𝐛 𝐫𝐢𝐢𝐤 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚 𝐯𝐚𝐥𝐦𝐢𝐬 𝐚𝐤𝐭𝐬𝐞𝐩𝐭𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐚 𝐤𝐚 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮𝐬𝐭 „𝐞𝐢“.
Maarja Maranik
