01.06.2025
Tuulikud
Viimaste aastate jooksul on tuuleenergia arendamisel kerkinud üha sagedamini küsimus: kuidas leida tasakaal keskkonnasõbraliku energia tootmise ja kohalike elanike tervisekaitse vahel? Eestimaa on küll tuulest räsitud kant, ent see ei tähenda, et inimesed peaksid elama tuulikute all kannatades. Hiljutine, Taiwani teadlaste koostatud mahukas uurimus [1] tõi esile murettekitavad seosed tuulegeneraatorite madalsagedusliku müra ning südame tervise vahel. Nende järeldused on lihtsas keeles öelduna selged: mida lähemal inimene tuulikule elab, seda suurem on risk tema südametegevuse häireteks, mis omakorda võib mõjutada üldist tervist ja elukvaliteeti.
„Tuulegeneraatorist lähtuv madalsageduslik müra (LFN, 20–200 Hz) võib märkimisväärselt vähendada südame löögisageduse varieeruvust (SDNN), mis on üks olulisemaid näitajaid meie südame-veresoonkonna tervise hindamisel.“
— Chiu, C.-H. jt (2021)
Miks on madalsageduslik müra ohtlik?
Erinevalt kõrgsageduslikust mürast tungib madalsageduslik heli hõlpsamini nii hoonetesse kui ka inimkehasse. Selle mõju pole pelgalt subjektiivne ebamugavustunne. Nimetatud uuring, kus mõõdeti 30 lähedal elava inimese (kuni 500 m tuulikust) südame löögisageduse varieeruvust, tuvastas selge mustri: iga 1 dB müra (LAeq) suurenemine vähendas SDNN-i umbes 0,43%. Kui süda ei suuda enam sama paindlikult reageerida, suureneb nii südamehaiguste oht kui ka üldine stressitase. Halvemal juhul viib see pika aja jooksul kõrge vererõhu, unehäirete või teiste krooniliste tervisemuredeni.
„Uuring näitas, et iga 1 dB (LAeq) LFN-i tõus võib vähendada SDNN-i u 0,43%. See on võrreldav või isegi mõnevõrra suurem mõju kui liiklusmüral.“
— Chiu, C.-H. jt (2021)
Öörahu ja elukvaliteet
Kõrge energiavajadus ja roheenergia soov on iseenesest mõistetavad. Kuid kuidas mõjutab öösiti valitsev madal, pulseeriv müra meie und? Uurimistöö andmeil ületas tuulegeneraatori madalsageduslik heli (30 dB) paljudes majapidamistes öösel pea sada protsenti ajast Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitatud piiri. See tähendab, et inimene ei saa kordagi päris sügavat vaikust. Pikema aja jooksul koormab selline alaline helifoon närvisüsteemi, tekitab stressi ning kergendab muuhulgas ka vaimsete probleemide kujunemist.
Elanikud ja valitsus: kelle huvid on esikohal?
Siinkohal tekib paratamatu küsimus: miks me oleme lubanud end taaskord ebameeldivasse olukorda, kus suurettevõtete ja investorite huvi näib olevat tähtsam kui kohalike inimeste tervis ja rahulolu? Meil on Eestis juba olnud mitmeid juhtumeid, kus otsuseid mõjutavad pigem poliitilised või majanduslikud kaalutlused – eriti kui korrumpeerunud valitsus laseb tuuleparkidel kerkida nii, et külad või talukrundid jäävad otse suurte tuulikute varju.
Meenutagem, et Taiwani kontekstis nõuavad sealsed normid öösel madalsagedusliku müra puhul lausa 36 dB (LAeq) piirmäära, mis oli mitmes majapidamises uuringu käigus selgelt ületatud. Eestis on reeglina samuti kehtestatud üldised müranormid, ent madalsageduslikku komponenti ei käsitleta siiani piisava rangusega. Ja nii tekivadki juhtumid, kus valitsus või kohalik omavalitsus annab rohelise tule projektidele, mis jätavad reaalsed terviseprobleemid tähelepanuta.
Kahe kilomeetri turvavaru – kas ja kellele?
Miks just 2 km? Miks mitte vähem? Või hoopis rohkem? Maailmas on erinevaid soovitusi. Mõned allikad soovitavad juba 1,5 km või 2 km distantsi väiksema võimsusega tuulikute korral, ent suuremad generaatorid vajavad olenevalt maastikust ja tuule suunast veelgi kaugemat vahemaad. Eestis, kus korruptsioon varjutab sageli avalikkuse huvid, on ohutu miinimumkauguse kehtestamine kohustuslik, mitte valikuline.
Mõistlik oleks kehtestada miinimumnõue – vähemalt 2 km [3] ühe tuuliku ja lähima elamu vahel. Kuid seda vaid üksikjuhtumil, kus tõesti on tegemist ühe majapidamisega. Kui piirkonnas on terve küla või mitu majapidamist korraga, peaksime pigem vaatama suuremat kaitsevööndit.
On ju selge, et tegelik tuulemüra hajumine sõltub nii tuulekiirusest, tuuliku suurusest kui maastikukattest. Külade puhul, kus kümned inimesed on ühtse müravoo all, võib 2 km olla samuti ebapiisav – eriti kui tuulikute arv üha kasvab. Eestimaa elanikud pole eksperimentaalhiired, kelle peal saab vaikselt katsetada, kui palju madalsageduslikku müra nad taluvad.
Näide Soomest: karmimad reeglid juba kehtestamisel
Heaks võrdluseks on Soome, kus valitsus hiljuti otsustas vahevalimiste ajal muuta uute tuuleenergiajaamade ehitamise palju keerulisemaks. Nimelt näeb uus poliitika [2] ette, et tuuliku kaugus asustusest peab olema vähemalt kaheksa korda suurem kui tuuliku kogukõrgus, kui tuulik ei kuulu regionaalplaneeringusse. Tänaste, aina kõrgemate tuulikute puhul tähendab see praktikas sageli 2–2,5 km või enamat, mis kaitseb nii kohalikke elanikke kui ka looduskeskkonda ülemäärase müraprobleemi eest.
Kuigi detailsed lahendused võivad riigiti erineda, on Soome otsus selge märk sellest, et lihtsalt müranormidele lootmine ei kaitse inimesi piisavalt. Vajalik on ettevaatusabinõu, et mitte ohverdada maaelu rahu ja tervist pelgalt äriliste huvide nimel.
Lahendused või leppimatus?
1.Kehtestada range turvavöönd: vähemalt 2 kilomeetrit üksikelamu ja tuuliku vahel, et madalsageduslik müra ei muutuks krooniliseks probleemiks. Seal, kus on suuremad tuulikud või terve küla, võib see vahemaa veelgi pikeneda.
2.Tõsta inimeste teadlikkust: valitsus ei tohi varjata teavet tuuleparkide tegelikest tervisemõjudest. Üha enam rahvusvahelisi uuringuid viitab HRV vähenemisele, unehäiretele ja üldise stressitaseme tõusule.
3.Toetused helikindlusele: kui tuulik kerkib ikkagi elamu lähedale (nt erandjuhul, kus 2 km nõuet ei suudeta täita), tuleks elanikele pakkuda kompensatsiooni või toetusi, et paigaldada hermeetilisi aknaid ja korralikku heliisolatsiooni.
4.Tõeliselt sõltumatu keskkonnamõjude hindamine: uuringud peavad olema põhjalikud, kontrollitud ja vabad poliitilistest või ärilistest mõjutustest. Ainult nii saab tegelikult teada, millised ohud ja millised tervisemõjud on mängus.
5.Ettevaatusabinõud: rakendada rangemaid nõudeid varem, mitte hiljem. Nii rahva tervis kui ka ökosüsteem tänavad ettevaatliku planeerimise eest.
Eestlastena ei peaks me häbenema oma tervise kaitsmist või külaelanike eest seismist. Kui Eesti valitsus arvab, et rohepööre on võimalik kiirustades, kohalikke inimesi eirates ja tehes tagatubade kokkuleppeid, on see lühinägelik. Korruptsioon ei saa kunagi olla õigustus otsustele, mis jätavad kogukonnad vinduma pikaajaliste terviseriskide küüsi.
Nõuete jälgimine
Tuuleparkide rajamine eeldab paigaldamise nõuete ja tehniliste juhiste täpset järgimist juba varases planeerimisfaasis. Koosmõju hindamine on oluline, sest mitme tuuliku paigutamine üksteisele liiga lähedale võib tekitada eri sagedusvahemikke katva helifoone ja resonantsi, mis omakorda võimendab madalsageduslikku müra. Seetõttu ei piisa vaid sellest, et iga tuulik eraldi vastab normidele – koondmõju võib olla palju suurem.
Suuremad tuulikud, rangemad nõuded
Tuulikud on muutumas kõrgemaks (200–250 m) ja võimsamaks, mistõttu tõuseb ka nende tekitatav müra- ja vibratsioonitase. Kui varasemalt häirisid inimesi juba väiksemad tuulikud, on suuremate puhul eesmärk veelgi selgem: vahemaid tuleb suurendada ja paigaldusreegleid karmistada.
Planeerimise olulisus
Lisaks formaalsetele müranormidele tuleb hinnata reaalset kogumõju (sh müra, varjud, võimalik resonants). Vaja on rakendada ettevaatusprintsiipi: kui on kahtlus, et võimsam tuulik või nende kobar tekitab ülemäärast häiringut, tuleb rangemaid meetmeid kohe rakendada. Kokkuvõttes tähendab see, et mida võimsam tuulik, seda tõsisemalt tuleb nõudeid ja vahemaid käsitleda – nii saab ennetada konflikte ning hoida inimesi ja nende elukeskkonda paremini kaitstuna.
Kelle vastutus?
Valitsusel on kohustus kaitsta oma kodanikke. Tuuleenergia firmadel on kohustus tagada nii ohutustehnika kui ka inimväärsed elutingimused. Ka kogukondadel endil on võimalus ja õigustus häält teha, kui nende rahu ja tervis on ohus. Mida rohkem alternatiivseid uuringuid ilmub, seda raskem on poliitikutel ja ametkondadel keerata pilk kõrvale teadlaste argumentidelt.
Uuringud [1] ja erialane kirjandus on näidanud, et madalsagedusliku müra riskide eiramine ei ole üksnes akadeemiline vaidlus, vaid võib lõppkokkuvõttes tuua kaasa reaalsed tervisehädad, alates unehäiretest kuni kardiovaskulaarsete probleemideni. Just seetõttu peab Eesti valitsus näitama üles vastutustundlikkust ning astuma samme, et kohalikud elanikud poleks pelgalt katsejänesed suure äri huvides.
Lõpetuseks jääb õhku küsimus: kas me tõesti tahame kujundada oma tulevikku nii, et inimesed peavad elama tuulikute vahetus läheduses, öösiti süda pekslemas ja närvid pingul? Või julgeme seista eestlaste huvide eest nii, et roheenergia laienemine ei muudaks kohalike elanike elu põrguks? Vastus peaks olema selge – kuid kahjuks sõltub kõik ikkagi sellest, kas korrumpeerunud otsustajad julgevad lõpuks võtta vastu tõeliselt rahva huvidest lähtuvaid otsuseid.
Priit Pärn
Viited:
1.Chiu, C.-H., Lung, S.C.C., Chen, N. jt. Effects of low-frequency noise from wind turbines on heart rate variability in healthy individuals. Scientific Reports 11, artikkel nr 17817 (2021). https://doi.org/10.1038/s41598-021-97107-8
2.Helsingin Sanomat: https://www.hs.fi/talous/art-2000011196140.html
3.https://www.researchgate.net/publication/276618315_The_effect_of_wind_turbine_noise_on_sleep_and_quality_of_life_A_systematic_review_and_meta-analysis_of_observational_studies