Energiasiire õitseb tänu valitsuste kliimapoliitikale, kuid jätab endast maha üha suurema jäätmemäe. Mis saab mahakantud tuuleturbiinidest, mille tohutud rootorilabad on oma kasutusea lõppu jõudnud?
Praegune Saksamaa Weideni ringkonnakohtus toimuv kohtuprotsess ringlussevõtuettevõtte vastu paljastab tohutu üleriigilise jäätmekäitluse defitsiidi ja näitab, kuidas “rohelisest” lubadusest sai ebaseaduslik jäätmeskandaal.
Weidenist pärit ärimees on olnud kohtu all alates 11. juunist. Teda süüdistatakse umbes 700 tonni tuulikujäätmete ja elektriautode akude ebaseaduslikus saatmises Tšehhi Vabariiki. Üks võtmetunnistajaid on ettevõtte endine tegevdirektor, insener ja ringlussevõtu spetsialist.
Tema hinnang tuulikute rootorilabade kohta on kainestav, kuna ulatuslik materjalide ringlussevõtt praktiliselt puudub. Rootorilabad on valmistatud ülitugevatest kiudkomposiitidest, peamiselt klaaskiuga tugevdatud plastist ja mõnel juhul süsinikkiuga tugevdatud plastist.
Probleem seisneb materjali olemuses, kuna labade kestad on valmistatud keerulise võileivakonstruktsiooni abil. Klaaskiud ja epoksüvaik on kindlalt ühendatud südamikmaterjalidega, näiteks balsapuidu või PVC-vahuga. Kuna need komponendid on äärmiselt tihedalt kokku lamineeritud, et taluda tohutuid tuulejõude, on hilisem eraldamine võimatu. Seetõttu tuleb mitmetonniseid komponente peaaegu eranditult purustada ja termiliselt taaskasutada, mis tähendab, et neid tuleb tsemenditehastes põletada temperatuuril kuni 1450 kraadi Celsiuse järgi.
Ettevõtte ärimudel tundus esialgu tulus. Kuni kuue meetri pikkuste tervete rootorilabade tarnimise eest küsis ettevõte umbes 350 eurot tonni kohta. Pärast nende 20 sentimeetri suurusteks tükkideks purustamist tuli ostjatel aga materjali vastuvõtmise eest maksta 170 eurot tonni kohta. Kohtu küsitlemisel, kes tundus hämmeldunud, väitis tunnistaja asjalikult, et jäätmed maksavad ju raha…
Allikas: Report24 News