03.11.2020
Postimehe maja
Alljärgnev uudis näitab üksikasjalikult, kuidas ajakirjandus toimib ja on hoiatavaks näiteks, et enne ajakirjanikuga vestlemist tasub mõelda, kas üldse intervjuud anda.
Pressinõukogu arutas kaebust Postimehes 6. juulil ilmunud artikli „Estoonlased lahkavad Aivar Mäed tabanud süüdistuste tagamaid“ peale ja otsustas, et leht ei rikkunud head ajakirjandustava.
Artiklis räägitakse paljude Estonia endiste ja praeguste töötajatega Aivar Mäest. Kaebaja ei olnud rahul, et artiklis avaldati ta nimi, kuigi ta väidetavalt palus seda mitte teha. Samuti jätab artikkel kaebaja hinnangul temast mulje kui tõsiselt mittevõetavast, kergemeelsest, tujukast, pisiasjadest solvujast ja pealekaebajast.
Postimees vastas, et kaebaja ja ajakirjaniku kolmel korral toimunud telefonivestlustes ei tõusnud kordagi küsimust, kas ja millises mahus võiks kaebaja isikuandmed loos kajastuda. Postimees analüüsis artikli ilmumist kaebaja isikuandmete kasutamise seisukohast ja jõudis järeldusele, et kaebaja andmete avaldamiseks on õigustatud huvi olemas.
Postimees lisas, et pärast artikli ilmumist pöördus toimetuse poole kaebaja esindaja vastulause sooviga. Leht avaldas vastulause 8. juulil.
Pressinõukogu otsustas, et Postimees ei eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Kaebaja ja ajakirjaniku vahel toimus kolm telefonivestlust. Ajakirjanik ei andnud kaebajaga toimunud vestluste käigus lubadust, et Postimees ei avalda tema nime.
Rahvusooper Estonia juhtimise suhtes on suur avalik huvi. Kõiki asjaolusid arvestades ei saa kaebaja soovi mitte avaldada tema nime lugeda antud juhul Postimehele eetikakoodeksi järgi kohustuslikuks.
On tuntud tõde, mida paljud ei tea – ajakirjanik pole sinu sõber. Tal on vaja lugu ja sina oled allikas. Kui oled info välja rääkinud, pole see enam sinu oma ja tagasi seda küsida ei saa.
Tänaste ajakirjanike puhul on mõistlik ka ise diktofoni kasutada, sest ajakirjanduseetika on minevik, lubadustest ei pruugita kinni pidada. Tänased ideoloogilised leheneegrid on sageli intervjueeritava suhtes ka vaenulikud, seega võivad nad lähtuda põhimõttest, et vaenlasele võibki “ära teha”. Kasutavad nad ju palju autuid võtteid, nagu Marian Võsumets, kes seostas linna pealt leitud joodikud tõrvikurongkäiguga.
Ajakirjanikku usaldades võib ruttu avastada, et silme ees sõbralikuna tundunud ajakirjanik on tegelikult räige sopa kokku kirjutanud ja inimene ei tunne ennast loo järgi ära. Martin Helme on sageli neile öelnud, et milleks neile tema sõnu vaja on, nagunii ei kirjuta ajakirjanikud objektiivselt, väänavad sõnu ja kisuvad ütlusi kontekstist välja.
Ajakirjanikud mängivad ka “õigustatud huviga”, kasutades seda lubadustest loobumise põhjusena. “Kõiki asjaolusid arvestades ei saa kaebaja soovi mitte avaldada tema nime lugeda antud juhul Postimehele eetikakoodeksi järgi kohustuslikuks” on räigeim meedia althüppamine ja otsene reetmine.
Ometigi jääb pika ninaga Postimehega rääkinud inimene, kelle huvisid ajaleht riivas, too aga tegeleb ainult enda õigustamisega, rünnates seejuures veel ka info andjat – loll olid, et ei osanud kõike ette näha.
Postimees ja pressinõukogu tõestasid veelkord, et inimestel ei maksa ajakirjandust usaldada. Eetika on siinsest meediast kadunud ja proffide asemel töötavad seal soss-sepad.